Mikroprotsessor: erinevus redaktsioonide vahel

1960. aastatel ehitati arvuti protsessorid väikese ja keskmise suurusega [[mikrokiip]]idest, mis kõik sisaldasid kümneid kuni sadu [[transistor]]e. Iga arvuti ehitamisel tuli kõik need komponendid asetada ja joota trükkplaadile ning plaadid omavahel ühendada. Suur arv diskreetseid [[loogikaväravloogikalüli]]aidsid kasutas rohkesti elektrit ja seega eraldasideraldas lülitus palju soojust. 1960. ja 1970. aastatel toimunud NASA [[Apollo kosmosemissioon]]idel tehti kõik pardal toimuvad arvutused esmaste juhiste, navigatsiooni ja kontrolli jaoks ühel väikesel protsessoril. Protsessori integreerimine üheks lülituseks ühele või mõnele üksikule mikrokiibile vähendas tunduvalt kulusid. Protsessorid integreerusid üheks või mitmeks suuremahuliseks mikrokiibiks - mikroprotsessoriks. Varem oli nende asemel ühendatud suur hulk väikese või keskmise suurusega mikrokiipe. Ühe kiibiga protsessorid suurendasid arvutite töökindlust, sest seal oli palju vähem väliseid ebakindlaid elektriühendusi.

Jätkuv mikroprotsessorite jõudluse kasv muutis teistliiki arvutite vormid (nt. mehhaanilised või elektromehhaanilised) peaaegu täiesti aegunuks. Ühte või mitut mikroprotsessorit kasutati kõiges alates väikestest manussüsteemides ja lõpetades [[superarvuti]]tega.

Alates 1970. aastate algusest on mikroprotsessorite mahu suuruse kasv järginud [[Moore'i seadus]]t, mis väidab, et transistorite[[transistor]]ite arv, mida ühte kiipi mahutada saab, kahekordistub iga kahe aasta tagant. Aastast 1965 kuni 1970 arvutati seda kui iga aasta kahekordistamisena.