Kuralased: erinevus redaktsioonide vahel

 

===Hilisem ajalugu ja assimileerumine===

Hoolimata ristiusustamisest säilisid esialgu mitmed vanad kombed veel pikalt, nt põletusmatus kuni 14.–15. sajandini.<ref>Lang, lk 120</ref> Teatud määral jätkus poliitiline autonoomia: vähemalt veel 1348. aastal moodustasid kuralased ordu väes omaette üksuse, mis võis ka peaväest eraldi tegutseda.<ref>Lätte, lk 28–29</ref> Kuralaste ülikud moodustasid osa Kuramaa läänimeestest ja mõned nende järeltulijad, tuntud kui [[kura kuningad]], säilitasid teatud privileegid 20. sajandini välja.<ref name=Dzenis /> 1413. aastal kirjutas [[Guillebert de Lannoy]] oma reisimärkmetes, et kohtas Kuramaal teiste rahvaste seas ka kuralasi, kes rääkisid omaette keelt. 16. sajandil kinnitas [[Balthasar Russow]], et Kuramaal räägitakse [[kurši keel|kura]], [[liivi keel|liivi]] ja [[leedu keel]]t.<ref>Zemitis, lk 78</ref> Siiski toimus 14.–15. sajandil Kuramaal jätkunud sagedase lahingutegevuse tõttu (sõjad [[Leedu]]ga) kuralaste väljaränne, hajumine ja assimileerumine. Väljarändega on seletatud komponendi ''kurš'' laia levikut kogu Läti, Põhja-Leedu ja kujul ''kurs-'', ''kure-'', ''kura-'', ''kuuri-'' võib-olla isegi Eesti aladel. Lätistumise ja leedustumise tagajärjel alates 17. sajandist kurši keelest ja kuralastest enam rääkida ei saa. Kurši keele [[Substraat (lingvistika)|substraat]] säilis [[läti keel]]e [[kurši murrakud|kurši murrakutes]] (Lõuna-Kuramaal ja [[Kura säär]]el), [[leedu keel]]e [[žemaidi murre|žemaidi murdes]] ja [[liivi keel]]e Põhja-Kuramaa murrakutes.<ref>Vaba, lk 178</ref><ref>Kursīte</ref>