Herbert Marcuse: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
4. rida:
'''Herbert Marcuse''' ([[19. juuli]] [[1898]] [[Berliin]] – [[29. juuli]] [[1979]] [[Starnberg]]) oli saksa juudi päritolu [[filosoofia|filosoof]], [[uus vasakpoolsus|uue vasakpoolsuse]] [[ideoloog]]e, [[Frankfurdi koolkond|Frankfurdi koolkonna]] väljapaistvamaid esindajaid.
== Elu ==
Herbert Marcuse sündis Berliinis väga rikkas juudi perekonnas. Noorus möödus muretult kuni Esimese maailmasõjani. H. Marcuse võttis vabatahtlikuna sõdurina osa Esimesest maailmasõjast. 1918. aastast sai temast sotsiaaldemokraatliku liikumise aktiivne tegelane. Ta vaimustus [[Rosa Luxemburg]]<nowiki/>i vaadetest. Hiljem õppis H. Marcuse Berliini ja Freiburgi ülikooli filosoofiateaduskonnas, oli M. [[Heidegger]]<nowiki/>i õpilane. 1927. aastast sai temast M. Heideggeri assistent. 30. aastail emigreerus H. Marcuse USAsse. 60. aastail oli ta California ülikoolis vasakpoolsete ideeline juht ja eeskuju. 1970. aastail loobus H. Marcuse tasapisi oma radikaalsetest vaadetest.
== Herbert Marcuse vaated ==
Mõjutused: K. Marx; S. Freud ([[psühhoanalüüs]]); M. Heidegger ([[eksistentsialism]]).
1. Industriaalühiskonna kriitika (vahendi ratsionalism). Domineerib ühemõõtmelisus (ühesuunalisus, kõik muutub kaubaks) – universaalne iseloom. Eeldused selleks hakkavad kujunema varakapitalismis:
* kujuneb rahvuslik turg, rahvuslikud standardid, seadusandlus; ühiskonnaelu reguleerib veel majandus (vaba konkurents); vaimset elu mõjutab kapital veel vähe;
* üleminek vabalt konkurentsilt monopolidele. Majanduslikust vabadusest üksi ei piisanud enam, et kindlustada ühiskonna stabiilset arengut. Hakatakse otsima uusi vahendeid masside mõjutamiseks. Teaduslik-tehniline revolutsioon ja massiteabevahendite kasutuselevõtt kergendas oluliselt selle ülesande lahendamist;
* ideoloogilist kasvatust hakatakse üha enam allutama korporatiivsetele huvidele (standardid). Massikultuuri levik, individuaalsuse allasurumine.
2. Tehnoloogilise mõtlemise kriitika. Teaduse kahene tähendus kaasaja ühiskonnas:
* teadmine kui jõud (inimelu paremustamine);
* teadmine kui klassiväline ideoloogia, millel on kolm põhilist kontrollivormi:
a) inimeste kasvavate nõudmiste rahuldamine;
b) massikommunikatsiooni totaalne iseloom;
c) inimese samastamine ühiskonnaga.
3. Ühiskonna ja inimese põhiprobleem on heaolu. H. Marcuse kirjutab, et heaolu muutub inimestele olulisemaks kui isikliku vabaduse küsimus (isiklik auto ja maja). Ta nimetab seda näiliseks võrdsuseks. Sellises olukorras muutub subjekt kui isiksus paratamatult objektiks teiste omataoliste seas (võõrandunud subjekt). Väärvajaduste arvel on see ühiskond integreerinud endasse ka töölisklassi.
4. Olukorda võib muuta revolutsioon. Kes on revolutsiooni liikumapanev jõud? H. Marcuse arvates on:
* radikaalne intelligents;
* üliõpilaskond (noored),
* autsaiderid (lumpen, töötud jm).
Revolutsiooni programm. Revolutsioon nõuab “suurt loobumist” kõigist sotsiaalsetest väärtustest, nende täielikku eitamist:
1) industriaalühiskonna täielik eitamine;
2) võitluse legaalsete vormide eitamine;
3) anarhism;
4) protest – üks protesti vorm on “uue meelelisuse” arendamine (kultuuri-revolutsiooni ja sürrealistlike kunstiteoste loomise kaudu).
Marcuse järgi on stiihiline ja spontaanne [[noorsooliikumine]] nüüdisajal kaalukaim [[revolutsioon]]iline jõud. Marcuse omandas uute vasakpoolsete ringkondades populaarsuse nüüdisaegse ühiskonna kui äärmuseni tehniseeritud, bürokratiseerunud ühiskonna [[kriitika]]ga. [[Massikultuur]]il ja -tarbimisel ning inimteadvuse manipuleerimisel rajanev kaasaegne [[ühiskond]] on Marcuse järgi [[irratsionaalne]] ja isiksust represseeriv. “Väärvajaduste” abil on see ühiskond Marcuse arvates integreerinud endasse ka [[proletariaat|töölisklassi]]. Sotsiaalse revolutsiooni vallandamises pole peaosa mitte töölisklassil, vaid vasakpoolsel [[intelligents]]il ja [[lumpenproletariaat|deklasseerunud kihtidel]]. Neis tingimustes saavad sotsiaalsete ümberkujunduste liikumapanevaks jõuks radikaalsed intelligendid, üliõpilaskond ning [[autsaider]]id: töötud, lumpenid jne. Üheks sellise [[protest]]i vormiks on “uue meelelisuse” arendamisele suunatud [[kultuurirevolutsioon]], mille üks vahend on [[sürrealism|sürrealistlike]] [[kunst|kunstiteoste]] loomine. Uutele vasakpoolsetele võlgnes Marcuse oma populaarsuse [[1960. aastad|1960. aastatel]].
| |||