Üliõpilasselts Liivika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
76. rida:
===ÜS Liivika taastamine Eestis===
Esimene annektsiooniaegne üritus Eestis, kus ÜS Liivika nime avalikult kasutati , toimus 23. aprillil 1989. a Olümpia hotellis pidulikul lõunasöögil, millega tähistati ÜS Liivika 80. aastapäeva ning kus osales 35 liiviklast abikaasaga. ÜS Liivika taastamise võimalused olid muutunud teostatavaks. Detsembris 1989 asus vilistlastest ja TPÜ üliõpilastest koosnev algatusrühm Jüri Rebase juhtimisel tegevuskava koostama. 9. märtsil 1990 esitasid dotsent Ülo Rätsep ja üliõpilane Olev Kartau ÜS Liivika põhikirja TPI nõukogule registreerimiseks ning sama aasta 13. märtsil see ka nõukogus registreeriti. 13 seltsi taastajaliiget arvati tegevliikmeiks. Seltsi esimeheks valiti Olev Kartau. Kuigi seltsi Tallinna koondis on vormiliselt olemas, ei tegutse see tänapäeval aktiivselt.
Seltsi taastamise kõrval alustati ka vilistlaskoondise taastamist. Toimusid ettevalmistavad töökoosolekud, koostati põhikiri. 14. juunil 1990 peeti vilistlaskoondise taastamiskoosolek, kus võeti vastu põhikiri ja valiti juhatus: esimees [[Jüri Rebane]], aseesimees [[Viktor Simm]], kirjatoimetaja [[Rein Randveer]] sen., laekur [[Ülo Rätsep]] ning Tartu esindajana [[Robert Tasso]]. Sama aasta 23. juulil kinnitas Tallinna Linnavalitsus ÜS Liivika vilistlaskoondise põhikirja, millega saadi juriidilise isiku õigused. Vilistlaskoondise taastamise hetkel oli Eestis vaid 48 ellujäänud ÜS Liivika vilistlast, kelle keskmine vanus ulatus 79 eluaastani. Seetõttu otsustati vilistlaskogusse koopteerida uusi kõrgharidusega liikmeid, kes vastavad Liivika põhimõtetele ja käituvad põhikirja kohaselt. 1990. a koopteeriti Tallinna vilistlaskokku esimesed 12 uut liiget, 1991. a lisandus 21 uut liiget, 1993. a 12 uut liiget ja 1994. a 10 uut liiget. Uute liikmete koopteerimine vilistlaskogusse on jätkunud ka aastatel 1995–2003, kui vilistlaskoguga liitus 36 kõrgharidusega spetsialisti. 13. septembril 1990. aastal panid 14 Tallinna vilistlaskogu liiget aluse toredale tavale – iganädalastele vilistlaskogu klubiõhtutele.
Robert Tasso eestvedamisel registreeriti vilistlaskogu Tartu ühendus Tartu Linnavalitsuses 15. juunil 1992. Omaaegse Liivika esimehe ja ka Üliõpilasseltside Liidu aktivistina otsis ta innukalt võimalusi ka seltsi taasasutamiseks. Tema pool kohtuti asjast huvitatud inimestega juba enne taasasutamist. Esimesed kontaktid olid Lauri Pilteri ja Kalev Suigiga, kuid toona ei saanud taastamisest veel asja, sest Lauri sõitis aastaks ära USAsse. 1990. a sügisel viis Tartu Ülikoolis psühholoogiat õpetav vilistlane Heiti Pakk Robert Tasso kokku üliõpilase Raivo Valguga. 11. oktoobril sai alguse sündmuste ahel, mille käigus koguti juurde sõpru ning käidi Robert Tasso juures Liivika põhikirja ja muid küsimusi arutamas. Tartu Ülikooli peahoones toimunud ÜS Liivika taasasutamiskoosolekul 20. juunil 1991 osalesid [[Otto Lätt]], [[Tõnu Kipper]], [[Harald Keres]], [[Elmar Karu]], [[Peeter Müürsepp]], [[Robert Tasso]], [[Raivo Valk]], [[Aivo Kurik]], [[Juhani Seilenthal]], [[Toomas Mälberg]], [[Kalev Suik]] ja [[Olaf Suuder]]. 28. juunil 1991 kinnitati seltsi põhikiri Tartu Ülikooli nõukogus. Taasasutamisjärgse seltsi tuumik koosnes kümmekonnast asjasthuvitatust. Enamus liikmeid tuli tollasest Tartu 2. keskkoolist, hilisema nimega Miina Härma Gümnaasiumist (MHG): Raivo Valk, Aivo Kurik, Olaf Suuder, Juhani Seilenthal, kuid tuumikusse kuulus ka mujalt tulnud inimesi, nagu Kalev Suik. Sel moel oli Liivika viimane taasasutatud akadeemiline organisatsioon.
| |||