Wieni sillaga ostsillaator: erinevus redaktsioonide vahel

Wien'i sildlülitus töödati välja juba 19nda sajandi lõpus, ent tänapäevane elektrilülituse töötas lõplikult välja William Hewlett 1939ndal aastal selgitades välja kuidas muuta ostsilaatori väljund stabiilseks ja tagada väikesed moonutused. Koos David Packard'iga asutatud ettevõttes, Hewlett-Packard töötas Hewlett välja esimese täppis Wien'i sild ostsillaatori HP200A.<ref name=name>http://en.wikipedia.org/wiki/Wien_bridge</ref>

Wien'i sild on sildlülituses elektriskeem, mis koosneb kahest takistist ja kahest kondensaatorist. Wien'i sildlülituse põhimõte sarnaneb Wheatstone sildlülitusele, millega on võimalik täppismäärata takistite takistust.<ref name=name1>http://en.wikipedia.org/wiki/Wheatstone_bridge</ref> Wien'i sild sisaldab sagedusest sõltuvaid elemente (kondensaator) ja seega avaldub sellega võimalus määrata täpselt uuritava kondensaatori mahtuvuse väärtus, teades vooluallika sagedust ja teiste komponentide väärtusi. Samuti on võimalik ka vastupidine protsess ehk sageduse määramine teades lülituses olevate komponentide väärtusi. Nii Wheatstone kui ka Wien'i sild põhinevad tasakaalu põhimõtel- kahe rööbiti ühendatud ja sillatud ahela vahel on tasakaal, kui sillas on voolutugevus null.<ref>http: name=name //en.wikipedia.org/wiki/Wien_bridge</ref><ref>http: name=name1 //en.wikipedia.org/wiki/Wheatstone_bridge</ref> Tasakaal saavutatakse valides kahe rööbiti olevate ahelate komponendid nõnda, et ühe ahela komponentide suhe võrduks teise ahela komponentide suhtega. Sel juhul, vastavalt pingejaguri valemile, on silla otste vahel potentsiaal null ja vool sillas puudub.<ref>https://et.wikipedia.org/wiki/Pingejagur</ref>

Tuletades antud avaldist on võimalik, teades vooluallika sagedust, määrata tundmatu väärtusega kondensaatori mahtuvuse väärtust. Määramiseks muudetakse samuti esimese ahelaga rööbiti paikneva teise ahela takistite suhet (muutes ühe takisti väärtust selles ahelas).<ref>http: name=name //en.wikipedia.org/wiki/Wien_bridge</ref>