Erinevus lehekülje "Morea despootkond" redaktsioonide vahel

resümee puudub
(Uus lehekülg: ' {{Endine riik |nimi = Δεσποτᾶτον τοῦ Μορέως<br>Morea despootkond |asukoht = 245px |asukoh...')
Märgis: Intervikilink
 
|järgnes = [[Osmanite riik]]
}}
'''Morea''' ehk '''Mystrase despootkond''' ([[kreeka keel|kreeka]] Δεσποτᾶτον τοῦ Μορέως, Δεσποτᾶτον τοῦ Μυστρᾶ) oli 14. sajandi keskpaigast 15. sajandi keskpaigani püsinud [[Bütsants|Bütsantsi keisririigi]] provints, mis hõlmas pea kogu [[Peloponnesose poolsaar]]e (kutsuti [[keskaeg|keskajal]] [[Morea]]ks). Provintsi valitsenud [[despoot|despoodid]] (kreeka δεσπότης ''(despótēs)'') olid reeglina keisri lähisugulased. Despootkonna keskuseks oli kindlustatud [[Mystras]]e linn, mis asus muistse [[Sparta]] lähedal ja millest kujunes oluline Bütsantsi kultuuri- ja võimukeskus<ref name="Gregory"/>.
 
Morea despootkond moodustati [[Ahhaia vürstiriik|Ahhaia vürstiriigilt]] hõivatud valdustest. Ahhaia vürstiriigi olid rajanud lääne ristisõdijad [[neljas ristisõda|Neljanda ristisõja]] ajal Bütsantsilt vallutatud territooriumile. 1259. aastal sai Ahhaia vürst [[Guillaume II de Villehardouin]] [[Pelagonia lahing]]us Bütsantsi keisri [[Michael VIII Palaiologos]]e vägedelt lüüa ja võeti vangi. Guillaume lunastas end vangistusest, makstes lunarahaks Morea idaosa koos vastvalminud linnustega. Üleantud alad kujunesid Morea despootkonna südamikuks.
 
14. sajandi keskel reorganiseeris keiser [[Ioannes VI Kantakuzenos]] territooriumi ümber, tehes selle [[apanaaž]]iks oma pojale [[Manuel Kantakuzenos]]ele<ref name="Gregory"/>. Manueli surma järel 1380. aastal haarasomandas despootkonnas võimu rivaalitsev [[Palaiologos]]te suguvõsa Morea endale ning 1383. aastal sai despoodiks [[Theodoros I Palaiologos]]<ref name="Gregory"/>. Theodoros valitses 1407. aastani ning oma valitsusajal kinnistas ta piirkonnas Bütsantsi võimu ning silus suhteid võimsate naabrite, eelkõige hoogsalt laieneva [[Osmanite riik|Osmanite riigiga]], kelle [[süseräniteet]]i ta tunnustas. Lisaks püüdis ta elavdada Morea majandust, kutsudes [[albaanlased|albaanlasi]] piirkonda elama asuma.
 
Theodoros I-le järgnesid despootidena tema venna, keiser [[Manuel II Palaiologos]]e, pojad [[Theodoros II Palaiologos|Theodoros]], [[Konstantinos XI Palaiologos|Konstantinos]], [[Demetrios Palaiologos|Demetrios]] ja [[Thomas Palaiologos|Thomas]]. Vendadest esimesena sai 1407. aastal despoodiks Theodoros II, kuid tema alaealisuse tõttu kehtestati despootkonnas [[regent|regendivõim]]<ref name="Fine"/>.
Theodoros I-le järgnesid despootidena tema venna, keiser [[Manuel II Palaiologos]]e, pojad [[Theodoros II Palaiologos|Theodoros]], [[Konstantinos XI Palaiologos|Konstantinos]], [[Demetrios Palaiologos|Demetrios]] ja [[Thomas Palaiologos|Thomas]]. [[Ladinlased|Ladinlaste]] võimu hääbumine 15. sajandil andis Moreale võimule laienemiseks ja 1430. aastaks hõlmas despootkond kogu Peloponnesose. Osa territooriumist saadi kaasavarane ja [[Patras]]e vallutas Konstantinos. 1446. aastal hävitas sultan [[Murad II]] [[Hexamilioni müür]]i [[Kórinthose maakitsus]]el, millega avas tee Peloponnesose vallutamiseks. Tema järeltulija Mehmed II [[Konstantinoopoli piiramine (1453)|vallutas 1453. aastal Konstantinoopoli]]. Despoodid Demetrio ja Thomas Palaiologos, kes olid viimase keisri Konstantinos XI vennad, ei saanud pealinna abivägesid saata, kuna taastusid alles ise türklaste viimsest rünnakust. Despootide saamatus valitsemisel viis albaanlaste mässuni, mille mahasurumiseks kutsusid nad kohale Osmanite väed. Mitmed mõjukad Morea kreeklased ja albaanlased sõlmisid sultaniga aga hoopis rahu. Vennad said veel mõned aastad despootkonda valitseda, kuid võimetus maksta sultaniga iga-aastast [[tribuut]]i ja vastuhakk Osmanite võimule, viis selleni, et Mehmed tuli 1460. aastal oma vägedega Moreasse. Demetrios langes vangi ning Thomas pääses pakku. Suve lõpuks olid türklased alistanud sisuliselt kõik kreeklastele kuulunud linnad.
 
Kauge asukoha tõttu ei ohustanud Türgi tol perioodil eriti Moreat, samuti oli hääbumas [[Ahhaia vürstiriik|Ahhaia vürstiriigi]] võim, mille arvelt Morea laiendas oma territooriumi pea kogu Peloponnesoseni. Rahuaeg soodustas ka majanduse arengut: Moreas kaevandati [[metall]]e, toodeti [[siid]]i ja [[puuvill]]a, samuti [[vein]]i, vilja, [[vaha]] ja [[mesi|mett]]. Teatud rahutusi põhjustas täiendav albaanlaste sissevool ja asustus, kuid nende tuleks elavdas veelgi majandust ja nad tõestasid end ka heade sõduritena. 1415. aastal saabus Moreasse keiser Manuel, kes volitas täisealise Theodorose täieõiguslikuks despoodiks. 1416. aasta sõjakäigul vallutas Theodoros suure osa Ahhaia vürstiriigi jäänustest, mis 1407. aastast oli [[Veneetsia vabariik|Veneetsia]] protektoraat. 1423. aastal tabas Peloponnesost türklaste sõjakäik.<ref name="Fine"/>
 
Manuel II surma järel sai keisriks tema poeg [[Ioannes VIII]], kes otsustas jagada Morea, andes despootkonna edelaosa enda ja Theodorose venna [[Konstantinos]]e valitseda. Järgnevatel aastatel sõdisid vennad Kefalloniá pfaltskrahvi [[Carlo Tocco]]ga, kel oli õnnestunud Peloponnesosel maavaldusi omandada. Tocco sai lüüa ja despootkond kasvatas veelgi oma valdusi. Konstantinos vallutas 1429. aastal ka [[Pátra]] ja kolmas vend Thomas omandas abielu teel samuti maavalduse Moreal. Sellega oli kogu Peloponnesos, välja arvatud neli veneetslastele kuulunud linna, taas kreeklaste omanduses.<ref name="Fine2"/>
 
Kaasvalitsejaist vendade rivaalitsemine aga nõrgestas despootkonda<ref name="Rosser"/>. 1443. aastal loobus Theodoros oma osast Moreas, saades Konstantinoselt vastutasuks [[Silivri]]<ref name="Rosser"/>. 1446. aastal hävitas sultan [[Murad II]] [[Hexamilioni müür]]i [[Kórinthose maakitsus]]el, millega avas türklastele tee poolsaarele.<ref name="Rosser"/>.
 
TheodorosTema I-le järgnesid despootidena tema venna, keiserjäreltulija [[ManuelMehmed II Palaiologos]]e, pojad [[Theodoros II Palaiologos|Theodoros]], [[Konstantinos XI Palaiologos|Konstantinos]], [[Demetrios Palaiologos|Demetrios]] ja [[Thomas Palaiologos|Thomas]]. [[Ladinlased|Ladinlaste]] võimu hääbumine 15. sajandil andis Moreale võimule laienemiseks ja 1430. aastaks hõlmas despootkond kogu Peloponnesose. Osa territooriumist saadi kaasavarane ja [[Patras]]e vallutas Konstantinos. 1446. aastal hävitas sultan [[Murad II]] [[Hexamilioni müür]]i [[Kórinthose maakitsus]]el, millega avas tee Peloponnesose vallutamiseks. Tema järeltulija Mehmed II [[Konstantinoopoli piiramine (1453)|vallutas 1453. aastal Konstantinoopoli]]<ref name="Gregory2"/>. Despoodid Demetrio ja Thomas Palaiologos, kes olid viimase keisri Konstantinos XI vennad, ei saanud pealinna abivägesid saata, kuna taastusidMoreasse allesolid isesamuti türklastetunginud Türgi väed [[Turahan Bei]] viimsestjuhtimisel<ref rünnakustname="Gregory2"/>. Despootide saamatus valitsemisel viis albaanlaste mässuni, mille mahasurumiseks kutsusid nad kohale Osmanite väed. Mitmed mõjukad Morea kreeklased ja albaanlased sõlmisid sultaniga aga hoopis rahu. Vennad said veel mõned aastad despootkonda valitseda, kuid võimetus maksta sultaniga iga-aastast [[tribuut]]i ja vastuhakk Osmanite võimule, viis selleni, et Mehmed tuli 1460. aastal oma vägedega Moreasse. Demetrios langes vangi ning Thomas pääses pakku. Suve lõpuks olid türklased alistanud sisuliselt kõik kreeklastele kuulunud linnad.
 
==Morea despootide loend==
*[[Matthaios Kantakuzenos]] (1380–1383)
*[[Demetrios I Kantakuzenos]] (1383)
*[[Theodoros I Palaiologos]] (1383–1407)<ref name="Gregory"/>
*[[Theodoros II Palaiologos]] (1407–1443)<ref name="Gregory"/>
*[[Konstantinos XI|Konstantinos Palaiologos]] (1428–1449), 1449. aastal sai keisriks ja valitsemist jätkasid tema vennad
**[[Thomas Palaiologos]] (1428–1460)
**[[Demetrios Palaiologos|Demetrios II Palaiologos]] (1449–1460)<ref name="Gregory"/>
 
==Kirjandus==
*[[Kevin Andrews]] "[http://books.google.ee/books?id=C_M17FC7XSUC Castles of the Morea]". [[ASCSA]], 2006
 
==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="Gregory">[http://books.google.ee/books?id=gXCl9P0vKS4C&lpget&pg=PA384 Timothy E. Gregory "A History of Byzantium". John Wiley & Sons, 2010, lk. 384–385]</ref>
<ref name="Gregory2">[http://books.google.ee/books?id=gXCl9P0vKS4C&lpget&pg=PA384 Timothy E. Gregory "A History of Byzantium". John Wiley & Sons, 2010, lk. 394–397]</ref>
<ref name="Rosser">[http://books.google.ee/books?id=AYpqikYr3Q8C&lpg=et&pg=PA335 John H. Rosser "Historical Dictionary of Byzantium". Scarecrow Press, 2012, lk. 335]</ref>
<ref name="Fine">[http://books.google.ee/books?id=LvVbRrH1QBgC&lpg=et&pg=PA539 John Van Antwerp Fine "The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest". University of Michigan Press, 1994 , lk. 538–540]</ref>
<ref name="Fine2">[http://books.google.ee/books?id=LvVbRrH1QBgC&lpg=et&pg=PA539 John Van Antwerp Fine "The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest". University of Michigan Press, 1994 , lk. 543–544]</ref>
}}
 
[[Kategooria:Bütsants]]