1960. aastatel ehitati arvuti protsessorid väikese ja keskmise suurusega [[mikrokiip]]idest, mis kõik sisaldasid kümneid kuni sadu [[transistor]]e. Iga arvuti ehitamisel tuli kõik need asetada ja joota trükkplaadile janing plaadid omavahel ühendada. Suur arv diskreetseid [[loogikavärav]]aid kasutas rohkesti elektrit ja seega eraldasid palju soojust. 1960. ja 1970. aastatel toimunud NASA [[Apollo kosmosemissioon]]idel tehti kõik pardal toimuvad arvutused esmaste juhiste, navigatsiooni ja kontrolli jaoks ühel väikesel protsessoril. Protsessori integreerimine üheks lülituseks ühele või mõnele üksikule mikrokiibile vähendas tunduvalt kulusid. Protsessorid integreerusid üheks või mitmeks suuremahuliseks mikrokiibiks - mikroprotsessoriks. Varem oli nende asemel ühendatud suur hulk väikese või keskmise suurusega mikrokiipe. Ühe kiibiga protsessorid suurendasid arvutite töökindlust, sest seal oli palju vähem väliseid ebakindlaid elektriühendusi.
Integraallülitustel teostatud protsessoreid toodetakse suurtes kogustes kõrgelt automatiseeritud tootmisprotsessides. See langetas iga üksiku protsessori hinda. Kuigi mikroprotsessorid on kiiremaks läinud, siis ühe kiibi tootmise hind on ikkagi üldiselt samaks jäänud.
