Keemiline element: erinevus redaktsioonide vahel

''KeemilisKeemilise'' elemendi mõiste hakkas tekkima 17. sajandil, kui sai üha selgemaks, et [[alkeemia]] elemendimõiste ei sobi keemiliste ainete ja keemiliste reaktsioonide teaduslikuks selgitamiseks.<ref name="Boas1958> [[Marie Boas]]. ''Robert Boyle and the seventeenth century chemistry'', Cambridge University Press 1958.</ref> Mõõduandva sammu astus [[Étienne de Clave]], kes [[1641]] andis [[definitsioon]]i, mille järgi elemendid on "lihtsad ained, millest segatud ained koosnevad ja milleks segatud aineid saab lõpuks jälle lahutada." [[Robert Boyle]] avaldas [[1661]] raamatu "[[The Sceptical Chymist]]", mis esitas alkeemia puuduste mõjuka kriitika. Seal leidis ta, et keemiliste elementide all tuleks mõista neid primitiivseid aineid, "mis ei ole tekkinud ei teistest substantsidest ega üksteisest, vaid moodustavad koostisosad, millest segatud ained koosnevad." Mõlemad uurijad vastandusid ühest küljest valitsevale [[alkeemik]]ute [[nelja elemendi õpetus]]ele, mis püüdis kõiki aineid seletada [[tuli (element)|tule]], [[vesi (element)|vee]], [[õhk (element)|õhu]] ja [[maa (element)|maa]] erinevate segudena ja tegid elemendi mõiste üldse lähemale eksperimentaalsele uurimisele kättesaadavaks. Teiselt poolt jäid nad alkeemia kütkeisse, sest nad oletasid, et need elemendid ei saa tegelikkuses eraldi esineda, vaid iga reaalne aine on kõikide elementide segu. Boyle kahtles, kas niisuguseid elemente on üldse olemas. Täiesti tollal tekkiva [[klassikaline mehaanika|klassikalise mehaanika]] vaimus oletas ta, et ühelaadsena paistvad ained koosnevad ühelaadsetest osakestest, mis omakorda koosnevad iga aine puhul täpselt määratletud viisil kõige väiksematest [[korpuskel|korpusklitest]]. Ainete ja reaktsioonide mitmekesisust seletas ta arvutute võimalike viisidega, kuidas korpusklid saavad liituda iga aine jaoks iseloomulikeks osakesteks. Korpusklite ümberpaiknemise tagajärjena pidas ta võimalikuks ka alkeemias taotletud [[transmutatsioon]]i, st ühe elemendi (näiteks plii) muundumist teiseks (näiteks kullaks).<ref>Tänapäeva teadmiste vaatekohast käituvad korpusklite sarnaselt [[prooton]]id, [[neutron]]id ja [[elektron]]id.</ref>

Siiski rajas Boyle sellega teed [[Antoine Laurent de Lavoisier]]'le, kes heitis küll korpusklid kõrvale kui metafüüsilise idee, kuid iseloomustas [[1789]] keemilisi elemente sellega, et neid ei saa lahutada teisteks substantsideks. Täpsemalt: kõiki aineid tuleks pidada elementaarseteks, st mitteliitseteks, kuni pole leitud meetodit eraldi koostisosade edasiseks eraldamiseks.<ref name = "Brock1992">[[William H. Brock]]. ''Titel=Viewegs Geschichte der Chemie'', Vieweg: Braunschweig 1992.</ref>