Kasutaja:Gvalgenberg/elektropihustusionisatsioon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
'''Elektropihustusionisatsioon''' (ESI) on üks paljudest [[massispektromeetria]]s kasutatavatest [[Pilt:NanoESIFT.jpg|pisi|Elektropihustusionisatsiooni allikas]]ionisatsioonitehnikatest, mida kasutatakse ioonide tekitamiseks. Elektropihustusionisatsiooni klassifitseeritakse ’pehmeks [[ionisatsioon]]iks’, kuna seal toimub vähem fragmenteerumist kui näiteks [[gaasikromatograafia]]s kasutatava elektronionisatsiooni korral. <ref> http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1387380602005857/ Kasutatud 05.10.2014</ref> Elektropihustusionisatsioon erineb teistest [[atmosfäärirõhk|atmosfäärirõhul]] põhinevatest ionisatsioonimeetoditest (näiteks
Tänapäeval on elektropihustusionisatsioon üks kõige laialdasemalt kasutusel olev analüüsimeetod [[vedelik]]e uurimiseks. Sellepärast, et see ioniseerib [[molekul]]e otse vedelast faasist ja sobib suurepäraselt kokku kromatograafiliselt eraldava tehnikaga, mida kasutatakse rohkesti [[analüütiline keemia|analüütilises keemias]].
Massispektromeetria, mis kasutab elektropihustusionisatsiooni allikat nimetatakse elektropihustusionisatsiooni [[massispektromeetria]]ks (ESI–MS) või harvemal juhul elektropihustus massispektromeetriaks (ES-MS). <ref name="MassSpec"/>
7. rida:
==Ajalugu==
Elektropihustusionisatsiooni tehnika avastasid esimestena Masamichi Yamashita ja [[John Fenn]] 1984. aastal. Üks originaalsetest instrumentidest, mida kasutas Dr.Fenn, asub Philadeplhias ''Chemical Heritage Foundation'' nimelises muuseumis.
1882. aastal Lord Rayleigh teoreetiliselt hindas suurima koguse palju vedelikutilk suudab kanda [[laeng]]uid enne, kui tilk läheb katki
1914. aastal avaldas John Zeleny töö vedeliku piisa käitumise kohta klaasist [[kapillaar]]ide otstes ja esitas tõendid erinevate elektropihustamise moodustest. Wilson, Taylor ja Nolan uurisid elektropihustamist 1920ndatel <ref>{{cite journal|title= |journal=Proc. R. Ir. Acad. Sect. A|year=1926|first=J. J.|last=Nolan|volume=37|issue=|pages=28|id= |url=|format=|accessdate= }}</ref> ja Macky 1931. aastal. Elektropihusti koonuse (nüüd tuntud kui Taylori koonus) kirjeldas Sir Geoffrey Ingram Taylor.<ref>{{cite journal | doi= 10.1146/annurev.fluid.39.050905.110159 | title= The Fluid Dynamics of Taylor Cones | year= 2007 | author = Fernández De La Mora J | journal= Annual Review of Fluid Mechanics | volume= 39 | pages= 217|bibcode = 2007AnRFM..39..217F }}</ref>
Esimesena kasutas elektropihusti ionisaatorit koos massispektromeetriaga
==Ionisatsioonimehhanism==
Elektropihustusionisastiooni allikas töötab atmosfääri rõhul. Analüüsitav [[lahus]]
Elektropihustusionisatsiooni korral eristatakse kahte režiimi: positiivne, kus positiivsed ioonid kogunevad vedeliku pinnal ning negatiivsed ioonid on tõmmatud vedeliku sisse, ja negatiivse korral vastupidi. <ref name="QAoMS"/>.
Ioonid, mida me massispektromeetrias näeme võivad olla kvaasimolekulaarioonid, mis tekivad [[prooton]]i liitumise [M + H]<sup>+</sup> või loovutamise teel [M − H]<sup>−</sup>. Sel juhul on neutraalse molekuli mass on ühe võrra väiksem või suurem. Väga iseloomulik on ka lisandioonide ([[adukt]]ioonide) tekkimine, näiteks [M + Na]<sup>+</sup>. Mitmelaengulised ioonid esinevad kujul [M + nH]<sup>n+</sup>. Suurte molekulide korral võib esineda mitu laetud olekut.<ref name="MassSpec" />.
Peamiselt kasutatavateks solventideks on [[metanool]] ja atsetonitriil.
27. rida:
==Elektropihustusionisatsiooni allika ehitus==
Sobiv elektropihustusionisastiooni allikas disainiti 1980. aastate keskel Fenn’i grupi poolt. Hiljem seda modifitseeriti paljude erinevate gruppide poolt. Ionisastiooni allikas koosneb mitmest komponendist: ionisatsioonikamber, metallkapillaar, nebulisaator, [[elektrood]], ''spray shield'', ''end plate''. <ref name="Applied EMS" />
==Elektropihustusionisastiooni kasutusvaldkonnad==
35. rida:
===[[Vedelikkromatograafia-massispektromeetria]] (LC-MS)===
Elektropihustusionisatsioon on üks võimalikest ionisatsiooniallikatest, millega saab omavahel ühendada vedelikkormatograafia ja massispektromeetria. Kui „tõeline elektropihustus“ toimub ainult madalate vedelikuvoolukiiruste korral, siis vedelikkromatograafia jaoks lisatakse ionisatsioonikambrisse täiendavad pihustumist soodustavad gaasikanalid. Tänapäevane ESI allikas suudab töötada [[eluent|eluendi]] voolukiirusega kuni 1-2 ml/min isegi kui optimaalne väärtus on 0,2–0,3 ml/min. <ref name="MassSpec">Edmond de Hoffmann and Vincent Stroobant.''Mass Spectrometry. Principles and Applications. Third Edition. 2007</ref>
==Elektropihustusionisatsiooni variandid==
Madalatel voolukiirustel töötavad elektropihustid toodavad palju väiksemaid esialgseid piisku, mis tagas [[ionisatsioon]]i tõhususe täiustamise. 1993. aastal avastasid Gale ja Richard D. Smith, et märkimisväärne tundlikkuse kasvu võib saavutada madalamate voolukiiruste kasutamisega, kuni 200 nl/min. <ref>{{cite journal |author=Gale DC, Smith RD|title=Small Volume and Low Flow Rate Electrospray Ionization Mass Spectrometry for Aqueous Samples |journal=Rapid Commun. Mass Spectrom.|volume=7 |pages= 1017–1021 |year=1993 |doi=10.1002/rcm.1290071111}}</ref> 1994.
Külmpihustusionisatsioon on elektropihustuse liik, kus [[lahus]], mis sisaldab proovi surutakse läbi väikese külma metallkapillaari (~10-80 °C) tugeva elektrivälja toimel, moodustades seejärel külma laenguga osakeste [[aerosool]]i. Seda meetodit kasutatakse kergesti lagunevate molekulide ja [[retseptor]]-[[ligand]] [[interaktsioon]]ide korral, mida ei saa lähemalt uurida tavalise elektropihustusionisatsiooniga.<ref>http://www.rsc.org/publishing/journals/prospect/ontology.asp?id=CMO:0000483&MSID=b822311d/ Kasutatud 05.10.14 </ref>
|