Kasutaja:Gvalgenberg/elektropihustusionisatsioon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
11. rida:
1882. aastal Lord Rayleigh teoreetiliselt hindas suurima koguse palju vedelikutilk suudab kanda [[laeng]]uid enne, kui tilk läheb katki väiksemateks laenguga osakesteks.See on tuntud Rayleigh limiidina. <ref>http://pubs.acs.org/doi/pdf/10.1021/la00086a016/ Kasutatud 05.10.2014</ref> <ref>Edmond de Hoffmann and Vincent Stoorbant. Mass Spectrometry.Principles and Applications.Second Edition.2002</ref>
1914. aastal avaldas John Zeleny töö vedeliku piisa käitumise kohta klaasist [[kapillaar]]ide otstes ja esitas tõendid erinevate elektropihustamise moodustest. Wilson, Taylor ja Nolan uurisid elektropihustamist 1920ndatel <ref>{{cite journal|title= |journal=Proc. R. Ir. Acad. Sect. A|year=1926|first=J. J.|last=Nolan|volume=37|issue=|pages=28|id= |url=|format=|accessdate= }}</ref> ja Macky 1931. aastal. Elektropihusti koonuse (nüüd tuntud kui Taylori koonus) kirjeldas Sir
Esimesena kasutas elektropihusti ionisaatorit koos massispektromeetriaga 1968. aastal professor Malcolm Dale, füüsik-keemik Northwestern ülikoolist. 2002. aastal jagas John Bennett Fenn <ref>http://www.nobelprize.org/nobel_organizations/nobelfoundation/press_releases_archive/2002/table-of-honor.html</ref> , ESI-MS asutaja, oma neljandat Nobeli preemiat massispektromeetrias koos Koichi Tanaka (MALDI’i arenduse eest massispektromeetrias) ja [[Kurt Wüthrich]]iga ([[TMR spektroskoopia]] töö eest) elektropihustusionisatsiooni väljatöötamise eest 80ndate lõpul. <ref name=02nobel>{{cite web|title=Press Release: The Nobel Prize in Chemistry 2002|url=http://nobelprize.org/nobel_prizes/chemistry/laureates/2002/press.html|publisher=The Nobel Foundation|date=2002-10-09|accessdate=2011-04-02}}</ref>
| |||