Pärmseened: erinevus redaktsioonide vahel

Nende raku [[diameeter]] võib olla 3–40 [[µm]]-it. <ref>Walker K, Skelton H, Smith K. (2002). "Cutaneous lesions showing giant yeast forms of Blastomyces dermatitidis". Journal of Cutaneous Pathology 29 (10): 616–618. doi:10.1034/j.1600-0560.2002.291009.x. PMID 12453301.</ref>, paljunemisviisiks võib olla [[pooldumine]] või [[pungumine]] ning esineb nii [[haploid]]seid kui ka [[diploid]]seid [[paardumistüüp]]e.<ref name="Tiina"> [[Tiina Tamm]]: [http://www.ebc.ee/loengud/parmigeneetika/paermigeneetika_paardumistyyp/s_cerevisiae_paardumistbid.html S. cerevisiae paardumistüübid] Tartu Ülikool</ref> Tavaliselt on pärmid ainurakseid, kuid teatud tüved võivad muututa hulkrakseteks. Sellist nähtus esineb enamikel [[hallitusseen]]tel. <ref name="kolm">Kurtzman CP, Fell JW (2005). Biodiversity and Ecophysiology of Yeasts (in: The Yeast Handbook, Gábor P, de la Rosa CL, eds.). Berlin: Springer. pp. 11–30. ISBN 3-540-26100-1.</ref>

Pagaripärmi kasvatamisel kasutatavad miinimumsöötmed jagatakse [[sünteetiline miinimumsööde|sünteetiliseks miinimumsöötmeks]] ([[SD]], ''[[synthetic minimal medium]])'') ja sünteetiliseks täissöötmeks ([[SC]], ''[[synthetic complete medium]])''). [[Selektsioon]]il kasutatavale söötmele ei lisata neid nukleotiide ja/või aminohappeid, mille sünteesiks vajalike [[markergeen]]ide olemasolu soovitakse uurida.

SD sisaldab süsiniku allikana tavaliselt glükoosi ja lämmastiku allikana [[ammooniumsulfaat]]i. Veel lisatakse vitamiine, mikroelemente ja soolasid. SC -sööde on samasuguse koostisega kui SD, kuid sinna on lisatud ka kõik aminohapped (v.a. [[tsüsteiin]]) ning [[nukleotiid]]idest [[adeniin sulfaatadeniinsulfaat]]i ja [[uratsiil]]i.

Sporulatsioonisööde kujutab nälja tingimusi rakkudele. Toitainete puuduses läbivad diploidsed pärmirakud meioosi ning [[sporuleerumine|sporuleeruvad]] ([[spoor]] moodustades neli [[askospoor]]iga eoskoti ([[eoskott]]). Diploidsed pagaripärmi rakud sporuleeruvad, kui nad satuvad lämmastiku- ja fermenteeritava süsiniku nälga. Pagaripärmi sporulatsioonisööde sisaldab 10 korda vähem pärmiekstrakti ja 40 korda vähem glükoosi kui rikas sööde.

Pagaripärmi (''Saccharomyces cerevisiae'') haploidsed rakud võivad omada erinevaid paardumistüüpe: haploidsed paardumistüübid on [[paardumistüüp a]] ja [[paardumistüüp alfa ]], diploidne on [[paardumistüüp a/alfa]].

[[Haploidsed]] rakud jagunevad [[mitootiliselt]] [[pungumine|pungumise]] teel. Kui erineva paardumistüübiga rakke koos kasvatada, siis nad paarduvad ning moodustavad [[diploidse]] raku (a/alfa). Tekkinud diploidne pärmirakk jaguneb samuti mitootiliselt pungumise teel. Erinevus haploidsetest rakkudest on, et see ei ole enam võimeline paarduma.

Kui diploidsed pärmirakud satuvad ebasoodsatesse kasvutingimustesse siis nad läbivad [[meioos]]i ning sporuleeruvad. [[Sporulatsioon]]i käigus moodustub [[eoskott]] e.ehk [[askus]], milles paikneb 4 haploidset [[kotteost]] e.ehk [[askospoor]]i. Haploidsed rakud ei ole võimelised jagunema meioosi teel ning sporuleeruma.<ref name="Tiina"/>

Pärme kasutatakse alkohoolsete jookide, pärmitaigna, ja [[B-vitamiin]]i-rikaste toidulisandite valmistamisel, <ref name="kolmkümmendüheksa"> a b "Brewer's yeast". University of Maryland Medical Center. Retrieved 15 January 2012. </ref> ning isegi alternatiivse kütuse ja [[TNT]] tootmisel (pärm ''[[Yarrowia lipolytica]]''). <ref name="viiskümmendviis"> ain MR, Zinjarde SS, Deobagkar DD, Deobagkar DN. (2004). "2,4,6-trinitrotoluene transformation by a tropical marine yeast, Yarrowia lipolytica NCIM 3589". Marine Pollution Bulletin 49 (9–10): 783–788. doi:10.1016/j.marpolbul.2004.06.007. PMID 15530522.</ref> Teaduses kasutatakse pärme mudelorganismidena, et uurida geneetilisi ja ka pärmseente poolt põhjustatud haigusi.

Terade [[idandamine]] (odra linnastamine), mille käigus niisutatud terades aktiveerunud [[amolüütilised]] [[ensüüm]]id muudavad teratärklise kääritatavateks suhkruteks (maltoosiks, maltotrioosiks, dekstriinideks, glükoosiks). NB! Õllepärmid ise ei suuda tärklist hüdrolüüsida. Ka [[proteaas]]id aktiveeruvad ja valgud hüdrolüüsitakse aminohapeteks.

# [[Virre|Virde]] valmistamine. Virde temperatuuri tõstetakse järk-järgult. Kuna alfa- ja glükoamülaasil on erinevad T_max väärtused, siis sellest kui kaua ja millisel temperatuuril virret hoitakse, sõltub see, kui palju moodustub virdesse maltoosi, maltotrioosi, pikemaid [[dekstriinedekstriin]]e ja glükoosi. Nende hulgast sõltub omakorda valminud õlle maitsebukett.

# Enne pärmi lisamist virret [[aereeritakse]] ehk õhutatakse, et lisatav pärm saaks hakata paljunema (toimub ca 3–4 kordne massi juurdekasv). Hapnik on vajalik ka membraansete [[steroolidesteroolid]]e sünteesiks.

# [[Õlle villimine]] ehk pudelisse panek.

Õlu võib tegemise käigus saastuda [[piimhapebakterPiimhappebakterid|piimhappebakteritega]]itega ''([[Lactobacillus plantarum]]'', ''[[L.Lactobacillus brevis]]'', ''[[Pediococcus cerevisiae]]''), mis muudavad õlle limaseks ja hapuks (piimhape). Taluvad nii humalaid kui ka etanooli. [[Äadikhapebakterid]] (''[[Acetobacter]]'') saastavad hapnikuga kokkupuutumisel õlut ja rikuvad selle maitse (oksüdeerivad etanooli äädikhappeks).

[[FilePilt:Freshly baked bread loaves.jpg|thumb|Värskelt valminud sai]]

Tavaliselt kasutatakse pärmitaigna valmistamisel ''S. cerevisiae''´d, kuid harva kasutatakse veel lisaks ''[[Saccharomyces exiguous]]''´i ehkja ''[[S. minor]]''´it, mille metsiktüüpi esineb taimedel, puuviljadel ja teraviljadel. Käärimiseks vajaliku energia saamiseks kasutatakse suhkruid ning käärimisel tekkiv süsihappegaas kergitab tainast. Küpsetamisel pärm sureb ning tekitab taignasse õhutaskuid. <ref name=”53”> Moore-Landecker, pp. 533–534.</ref>