Rüütel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P Tühistati kasutaja 84.52.37.200 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Epp. |
||
1. rida:
{{vikinda}}
'''Rüütel''' oli [[raskerelvastus]]es [[ratsasõjamees]]te ja ka madalaim [[lääniaadlik]]e [[seisus]] [[keskaeg|keskajal]]. Rüütlite seisus kujunes [[Lääne-Euroopa]]s välja 10.–11. sajandil [[suurfeodaal]]ide kaaskonda kuulunud vabadest [[sõjasulane|sõjasulastest]], kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütlite põhitegevus oli sõdimine oma isanda huvides.
Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12.–13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks, kus [[feodaal]]i esikpoegadele anti [[rüütlikasvatus]]. Samal ajal kujunes välja ka [[rüütlikultuur]] oma [[rüütlikirjandus]]e, [[trubaduur]]ide rüütlipärimuste ja rüütlieepostega. Rüütlikirjanduse tuntumad näited on legendid [[kuningas Arthur]]ist, [[Püha Graal|Pühast Graalist]], [[Tristan ja Isolde|Tristanist ja Isoldest]] ning [[Wolfram von Eschenbach]]i eepos "[[Parzival]]".
Rüütlieetika tähendas seisuseuhkust, truudust ja ustavust oma [[senjöör]]ile. Rüütlivoorused kehtisid ainult oma seisuse raames ning mitte võõraste ja alamate suhtes.
14.–16. sajandil kaotas rüütlitest sõjavägi seoses [[tulirelv]]ade ja [[palgasõjavägi|palgasõjaväe]] kasutuselevõtuga oma tähtsuse, pärast mida sulas seisusena ühte [[alamaadel|alamaadliga]].
Ülikud värbasid sõjamehi, kes pidid nende eest võitlema – mehi, kes olid piisavalt heal järjel, et omada [[Hobune|hobust]], [[raudrüü]]d ja relvi. Nad vandusid oma isandale truudust ning said vastutasuks maad. Neid tahumatuid ja ebakultuurseid ratsasõdalasi võib nimetada esimesteks rüütliteks. Paljud neist elasid koos oma isandaga vallikraavide ja püstpalkidest tarade taga, mis kujutasidki endast esimesi kindlusi. Kõik see oli väga erinev meie ideaalist – sädelevas soomusrüüs 15. sajandi rüütlist. Enne kulus mitu sajandit, kuni kiriku, kangelaslugude ja kaunite daamide mõjutusel kujunesid välja tõeliselt õilsate kommetega rüütlid. Rüütlid erinesid varanduse ja võitlusoskuste poolest ning see andis neile ühtekuuluvustunde, mis viiski hiljem [[rüütliordu]]de tekkele.
===Rüütlitreening===
8. rida ⟶ 16. rida:
saada. Algupäraselt tähendas rüütliks löömine käehoope kaela pihta.
==
===Jalaturvis===
Kui rüütel ratsutas hobuse seljas, olid tema jalad vaenlase jalameestele hea märklaud. Enne 12. sajandit kandsid rüütlid harva jalaturviseid, siis aga hakkasid mõned neist kinnitama jala ette metallribasid. Löök põlve pihta võis muuta rüütli eluks ajaks sandiks. Niisiis oli põlv esimene koht, mida kaitsta. Seda kaitsti kupukujulise põlvekaitsega. 14. sajandi lõpuks oli juba suurem osa jalast plaatidega kaetud. Kõige keerulisem oli valmistada plaate, mis katsid sääreluud ja sääremarju ning pidid kaitsma ka kederluud. Terase kõrval kasutati ka muid materjale, näiteks kõvastatud nahka, vaalaluud ja sarve.
===Kürass===
Turvist, mis kattis peamist osa kehast, nimetatakse [[kürass]]iks. Kuni 14. sajandini kandis suurem osa rüütleid rõngassärki, mida hüüti ''hauberk'', ning selle all tavaliselt lööke pehmendavat polsterdatud vammust. Mõned kandsid ka soomussärki. 13. sajandi alguses lisas osa rüütleid sellele oma rinna ja selja kaitseks kõvastatud nahast vesti. See nööriti ja pannaldati külje pealt kokku ning seda kanti rõngassärgi peal, kuid ülekuue all. Mõned rüütlid katsid oma ülekuue rinnaesise plaatidega. 13. sajandi alguseks võeti kasutusele populaarne vammus, mis oli vooderdatud metallplaatidega. Sellest arenes välja ühes tükis rinnaplaat. 15. sajandi alguseks kanti juba katmata plaatturvistikku, mida hoidsid koos needid või seespool asuvad rihmad. Selle nimetuseks oli ''alwite'', mis tähendas "üleni valge raudrüü".
===Käeturvised===
Vastase peamine märklaud olid rüütli õlad, mida ohustasid eriti mõõgahoobid, mis libisesid kiivrilt tagasi. Käsivarsi oli raskem haavata, sest vasakut kätt kaitses kilp ja parem käsi oli pidevas liikumises. Varased rüütlid kaitsesid oma käsivarsi rõngasvarrukatega, mis ulatusid kuni küünarnukini. 12. sajandiks olid need pikenenud juba randmeni. Enne 14. sajandi algust käsivarreplaate ei kasutatud. Siis aga hakati tarvitama käsivarre väliskülje kaitseks plaate ning küünarnuki ja õla kaitseks lihtsaid kettaid. 14 sajandi keskpaigaks oli rüütli käsi tervikuna kaetud ning küünarnukikaitsest arenes välja "tiib", mis aitas teravad relvaotsad küünarnukilt kõrvale juhtida.
===Soomuskindad===
Esimestel rüütlitel olid käed täiesti katmata, nad lootsid oma kilbile ja mõõga kaitserauale. Umbes 1180. aasta paiku hakkasid rüütlid käsi kaitsma, pikendades oma rõngassärgi varrukaid nii, et need moodustasid labakindad. 14 sajandi keskpaigaks olid rüütli kindad kaetud juba plaatidega. 1430. aastaks kasutati käelabaturviseid, mis nägid välja nagu terasest labakindad.
===Kiivrid===
Kiivrid kuulusid raudrüü esimeste osade hulka, mis vormiti täielikult metallplaatidest. 12. sajandi lõpuks oli paljudel kiivritel näoturvis ning õige pea kattis suur, vaatepilude ning hingamisaukudega pottkiiver juba kogu pead. Polsterdatud müts selle all aitas tugevate löökide raputusi pehmendada. Pottkiiver oli palav ja umbne ning takistas kuulmist. 14. sajandil pidasid paljud rüütlid pottkiivrit juba liialt häirivaks ning vahetasid selle välja kergemate, visiiri ja rõngaskaelakaitsega basinettide vastu.
===Relvad===
Rüütel kasutas relvade seast kõige rohkem [[mõõk]]a. 13. sajandi lõpuks muutusid mõõgaotsad teravamaks ning lamedad mõõgateramikud rombikujuliseks. Need tugevamad ja teravamad mõõgad suutsid purustada isegi soomussärkide raudrõngaid. Samaks ajaks oli osa mõõku muutunud juba ka palju pikemaks – nii pikaks, et nendega võitlemiseks tuli rüütlil mõlemad käed appi võtta. Neid kutsuti [[pooleteisekäemõõk]]adeks ehk bastarditeks ning neid sai hobuse sadula külge riputada. Rüütli mõõk kaalus umbes 1 kilogramm.
Rüütli teine peamine relv oli [[piik]], millel oli [[Saar|saar]]epuust vars ja terav terasest otsik. 11. sajandil heideti piiki samamoodi nagu oda või kasutati torkamiseks. Kuid juba 1100. aasta paiku ratsutasid rüütlid lähivõitlusse, piik kõvasti kaenlasse surutud.
==
Rüütliks olemine ei tähendanud üksnes võitlusi ja jahiretki – rüütel pidi olema rüütellik. [[Rüütellikkus]]e raamatud nõudsid rüütlitelt väetite kaitsmist, võitlust [[katoliku kirik]]u ja daamide eest. Esimesed rüütlid olid tahumatud löömamehed ning nende eeskujuks olid vaprust ülistavad eepilised poeemid, mis olid täis võitlusi, kuid kus jäi vähe ruumi armastusele. 12. sajandil hakkas olukord muutuma. Kirik tahtis verevalamisele piiri panna, lubades võitlust ainult teatud päevadel, taunis julmust ja tapmist turniiridel. Kiriku keelud ei andnud küll suuri tulemusi, kuid ristiusk hakkas siiski rüütli kujundamisel üha suuremat osa etendama. Rüütliks löödu mõõk asetati õnnistamiseks [[altar]]ile ning rüütlid andsid lubaduse kirikut kaitsta. Lahingus mõne rüütli säästmine võis olla rüütellikkuse märk, kuid tihti tehti seda lunaraha saamiseks.
==
[[Jüriöö ülestõus]]u ajast on teada, et eesti ülikud lõid oma laagris rüütleid. Rüütliks löömist on läbi aegade tohtinud läbi viia vaid vastava staatusega isikud. Kuna enne Jüriöö ülestõusu oli eesti soost ülikuid umbes 30%, siis võiski neil olla staatus, mis lubas rüütliks lüüa.<ref>http://eestielu.delfi.ee/eesti/harjumaa/rae/elu/jurioo-ulestousust-670-aastat-hiljem-kuidas-morvati-eesti-kuningad-ja-milliseid-taktikaid-eestlased-kasutasid.d?id=66105586</ref>
==Vaata ka==
*[[Rüütlimõis]]
*[[Rüütelkond]]
*[[Rüütli- ja maaõigused]]
*[[Rüütlikasvatus]]
*[[Rüütlikirjandus]]
*[[Rüütellikkus]]
==Viited==
| |||