Franz Brentano: erinevus redaktsioonide vahel

Brentano sündis Marienbergis, [https://en.wikipedia.org/wiki/Boppard [Boppard]]i lähedal. Ta õppis filosoofiat Münheni[[Müncheni ülikool|Müncheni]], [[Würzburgi ülikool|Würzburgi]], [[Berliini ülikool|Berliini]] ja [[Münsteri ülikoolidesülikool]]ides. Ta huvitus [[Aristoteles]]<nowiki/>est ja skolastilisest filosoofiast. Oma väitekirja ''On the manifold sense of Being in Aristotle'' kirjutas ta Tübingenis[[Tübingen]]is. Järgnevalt asus ta õppima [[teoloogia]]<nowiki/>t ning liitus MünheniMüncheni ja seejärel Würzburgi usukooliga. Ta määrait katoliku preestriks 6. augustil 1864. Aastatel 1865-1866 kirjutas ja kaitses ta oma lõputöö, alustades seejärel lektoritööd [[Würzburgi ülikool]]<nowiki/>is. Tema õpilaste hulka kuulusid teiste seas [https://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Stumpf [Carl Stumpf]] ja [[Anton Marty]]. Aastatel 1870 kuni 18731870–1873 oli Brentano tugevalt seotud paavstliku eksimatuse debatiga. Selle dogma täieliku oponendina loobus ta preesterkonnast ja senisest ametist aastal 1873. 1879. aastal lahkus ta kirikust üldse. Aastal 1874 avaldas Brentano oma põhitöö: <nowiki>''</nowiki>Psühholoogia[[Psychologie empiirilisestvom vaatepunktist<nowiki>''</nowiki>empirischen Standpunkte]] (''[https://en.wikipedia.org/wiki/Psychol"Psühholoogia Psychologyempiirilisest from an Empirical Standpoint]''vaatepunktist"). VahemikusAastatel 1874-18951874–1895 õpetas ta [[Viini Ülikool|Viini ülikool]]<nowiki/>is. Tema õpilaste hulka kuulusid [https://et.wikipedia.org/wiki/Edmund_Husserl [Edmund Husserl]], [https://et.wikipedia.org/wiki/Alexius_Meinong [Alexius Meinong]], [[Christian von Ehrenfels]], [[Rudolf Steiner]], [[T. G.Tomáš Masaryk]], [[Sigmund Freud]], [[Kazimierz Twardowski]] ja paljud teisedjpt. Alustades oma professorikarjääri, sunniti ta 1880. aastal loobuma oma Austria kodakondsusest ja professoriametist, et abielluda. Ülikooli lubati tal jääda privaatdotsendina (''Privatdozent''). Pensionile jäämise järel kolis ta Florencesse[[Firenze]]sse Itaalias, naastes Zürichisse [https://et.wikipedia.org/wiki/Esimene_maailmas%C3%B5da[Esimene Imaailmasõda|Esimese Maailmasõjamaailmasõja]] ajal. Brentano suri 1917. aastal.

{{JÄRJESTA:Brentano, Franz}}[[Kategooria:Fenomenoloogia]][[Kategooria:Saksa filosoofid]][[Kategooria:Saksamaa psühholoogid]][[Kategooria:Sündinud 1838]][[Kategooria:Surnud 1917]]Brentano on enim tuntud [[intentsionaalsus]]<nowiki/>e kontseptsiooni (mis on skolastilisest filosoofiast tuletatud kontseptsioon) kaasaegsesse filosoofiasse taastoomise tõttu, mida ta tutvustas oma loengutes ja töös <nowiki>''</nowiki>"Psühholoogia empiirilisest vaatepunktist<nowiki>''</nowiki>" ("[[Psychologie vom empirischen Standpunkte]]"). Kuigi kontseptsiooni tõlgendati tihti kui suhet vaimsete tegevuste ja välise maailma vahel, defineeris Bentano seda kui peamist karakteristikut vaimses fenomenis, mistõttu saab seda eristada füüsilisest fenomenist ([[Brentano tees]]). Igal vaimsel fenomenil ja psühholoogilisel tegevusel on oma sisu ning see on suunatud mingile kindlale objektile (intentsionaalsele objektile). Igal uskumusel, soovil ja muul taolisel on oma objekt. Psüühilised aktid on intentsionaalsed, need eeldavad oma objekti. Intentsionaalseks olemine või intentsionaalse objekti omamine on siinkohal võtmekohaks eristamaks psühholoogilist fenomeni füüsilisest fenomenist. Viimasel puudub võimekus genereerida originaalset intentsionaalsust.

Brentano on ka kuulsus oma väite poolest ''"Wahrnehmung ist Falschnehmung''" (<nowiki>''</nowiki>taju"Taju on väärarusaam<nowiki>''</nowiki>"), mis tähendab, et taju on eksitus. Tema kohaselt ei saa väline sensoorne taju öelda meile ''de facto'' midagi tajutud maailma olemasolu kohta, see võib olla kõigest illusioon. Küll aga võime kindlald olla oma sisemises tajus. Kui ma kuulen mingit häält, ei saa ma täiesti kindel olla selles, et see hääl on reaalselt olemas ka päris maailmas, küll aga saan ma kindel olla selles, et ma kuulen. Teadlikkus faktist, et ma kuulen on sisemine taju. Väline ja sensoorne taju saavad tuletada hüpoteese üksnes tajutud maailmast, kuid mitte tõesest olukorrast. Seega leidis nii Brentano kui ka tema õpilased (eriti [[Carl Stumpf]] ja [[Edmund Husserl]]), et loodusteadused saavad ainult tõstatada hüpoteese, mitte aga universaalseid ja absoluutseid tõdesid, nagu saab seda teha [[loogika]]<nowiki/>s ja [[matemaatika]]<nowiki/>s.

<nowiki>''</nowiki>"Psühholoogia empiirilisest vaatepunktist<nowiki>''</nowiki>" järeltrükis ütles ta aga oma eelmisest vaatest lahti. Ta püüdis seda teha ilma oma eelmisi argumente ümbertöötlemata, kuid selgus, et seda saatis täielik ebaedu. Uue vaate kohaselt kuuleme me teatud heli kuuldes midagi välisest maailmast, sisemise taju füüsilist fenomeni pole olemas. <ref>See Postfix in the 1923 edition (in German) or the 1973, English version (ISBN 0710074255, edited by Oskar Kraus; translated [from the German] by Antos C. Rancurello, D. B. Terrell and Linda L. McAlister; English edition edited by Linda L. McAlister).</ref>

* (1876) ''Was für ein Philosoph manchmal Epoche macht'' (vastukaja [[Plotinos]]<nowiki/>e tööle) ([https://archive.org/details/MN41856ucmf_0 Online])