Prohhorovka lahing: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Xqbot (arutelu | kaastöö)
P Robot: en:Battle of Prokhorovka is a good article
näotu tõlge inglise keelest
27. rida:
Kummalgi poolel ei õnnestunud saavutada neid eesmärke, mille nad olid seadnud. Saksa väed ei suutnud Punaarmee kaitsest läbi murda ega Prohhorovkat vallutada, aga Punaarmee ei suutnud Saksa vägesid ümber piirata.
 
Mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi. Saksa väed taandusid lõpuks positsioonidele, kus nad olid enne Kurski lahingu algust. Sellega oli sõjaline initsiatiiv lõplikult NSV Liidu kätte läinud ja Kurski lahingu tulemus oli otsustatud (NSV Liidu võit).
 
{{Coordinate |NS=51.017 |EW=36.675 |type=landmark |region=None}}
 
 
==Lahingu eel==
Vihmaperioodi lõppedes asusid mõlemad pooled otsima lahendust sõja võiduka lõpuni viimiseks. [[Jossif Stalin|Stalin]] soovis haarata initsiatiivi ja rünnatat Saksa vägesid, kuid ta suudeti kõrgemate väeülemate poolt ümber veenda. Nõukogude väed pidid võtma kaitsepositsioonid, et sakslased nõrgendaksid ennast rünnates ettevalmistatud positsioone, rünnakute lõppedes
pidid venelased ise edasi tungima{{sfn| Glantz|Orenstein| 1999|lk 28}}. Sarnane diskussioon arenes ka sakslaste poolel, kus välimarssal [[Erich von Manstein]] argumenteeris mobiilse
kaitse poolt, millega Saksa väed peaksid mõnevõrra taganema, meelitades sellega [[Punaarmee]]d rünnakule, et siis teda tiibadelt rünnata. Poliitilistele põhjustele viidates nõudis
[[Adolf Hitler|Hitler]], et Saksa väed peavad rünnakule minema ning valis selleks kohaks [[Kursk]]i kaare{{sfn|Healy|2008|lk 43}}.
Sakslaste ründeplaan, koodnimega ''Unternehmen Zitadell'' (operatsioon Tsitadell), nägi ette samaaegset lööki Kurski eendi mõlemale tiivale. [[OKW|Saksa ülemjuhatuse]] arvates pidi
rünnak ära lõikama ja ümber piirama Kurskist läänes järgmiseks suuroffensiiviks valmistuvad Punaarmee üksused.{{sfn|Clark|2012|lk=187}}{{sfn|Glantz|1986|lk=24}} Ründeteravikud pidid
kohtuma Kurski linnast idas. Lõunast pidi löögi andma kindralmajor [[Hermann Hoth]]i juhitav [[4. tankiarmee (Saksamaa)|4. tankiarmee]]. [[Armeegrupp Kempf|Armeegrupile Kempf]] alluv
[[3. soomuskorpus (Saksamaa)|III soomuskorpus]] pidi katma Hothi paremat tiiba kaugemal idas asuva Nõukogude strateegilise reservi vasturünnakute eest.{{sfn|Glantz|2013|lk 184}} Nii 4.
tankiarmee kui ka armeegrupp Kempf allusid [[väegrupp Süd|väegrupile Süd]], mida juhatas Manstein.{{sfn|Clark|2012|lk 194,196}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 51–53}}
 
Saksa väejuhatuse mitmed viivitused andsid Nõukogude vägedele aega põhjalikult kaitseks valmistada. Ehitati ešeloniseeritud kaitse ründavate soomusjõudude tõrjeks. Kaevati rida
kaitseliine mida ümbritsesid suured miiniväljad ja tankitõrjekraavid ning kindlustatud tankitõrjesuurtükkide positsioonid.{{sfn|Glantz|House|1999|lk 63–67}} Kindral [[Nikolai Vatutin]]i
alluvuses olev [[Voronezi rinne]] vastutas Kurski kaare lõunaosa eest. Kindral [[Ivan Konev]]i juhitav [[Stepirinne]] oli selle taga strateegilises reservis.{{sfn|Glantz|2013|lk 195}}
{{sfn|Glantz|House|2004|lk 3–4}}
 
 
===Sakslaste edasiliikumine kuni Prohhorovkani===
 
Sakslased alustasid operatsiooniga 5. juulil 1943. aastal ning rünnak kohtas kohe tugevat vastupanu.{{sfn|Glantz|2013|lk 184}} Nõukogude vägede tankitõrjesuurtükkide, tankitõrjekraavide
ja miiniväljade suur arv ning Punaarmee korduvate vasturünnakute tugevus olid palju suuremad kui eeldati, muutes sellega läbimurde raskemaks. [[2. SS soomuskorpus|II SS soomuskorpus]]
oli ainuke üksus, kes suutis esimesel päeval märgatavalt edasi liikuda. Korpusel oli tugev õhujõudude toetus, [[Luftflotte 4]] lennukid hävitasid mitmeid Nõukogude kindlustusi ja
suurtükiväe positsioone. Kaitsjail oli kasutada märgatav hulk tanke, millede toel korraldati arvukaid vasturünnakid. Kagus oli III soomuskorpusel suuri raskusi [[Donets]]i jõe
ületamisega. Korpus suutis alles 6. juuli hommikuks teisele poole jõge sillapea moodustada,{{sfn|Clark|2012|lk 256–260}} kuid venelaste jätkuva ägeda vastupanu tõttu polnud nad
võimelised II SS soomuskorpuse idatiiba katma.{{sfn|Clark|2012|lk 407}}
 
8. juuli õhtuks oli II SS soomuskorpus edasi liikunud umbes 29 kilomeetrit ning läbi murdnud Nõukogude armee esimesest ja teisest kaitsevööndist{{sfn|Clark|2012|lk 68, 279}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 130}}{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 90}}{{sfn|Bauman|1998|lk 8–5 to 8–6}} kuid [[48. soomuskorpus (Saksamaa)|XLVIII soomuskorpuse]] aeglane edasiliikumine sundis Hothi suunama osa II SS soomuskorpuse
üksusi läände XLVIII korpusele abiks. 10. juulil jätkas II SS soomuskorpus oma edasiliikumist, ründeteravik liikus [[Obojan]]i suunalt [[Prohhorovka]] peale. Hoth oli sellest
liigutusest Mansteiniga arutanud juba mai alguses ja see oli ka 4. tankiarmee esialgses rünnakuplaanis.{{sfn|Newton|2002|lk 6}}{{sfn|Brand|2003}} Selleks ajaks oli aga Punaarmee suutnud
II SS soomuskorpuse teele reservid suunata. Kaitsepositsioonid olid mehitatud Punaarmee [[2. tankikorpus (Nõukogude Liit)|2. tankikorpuse]] vägedega, mida oldi täiendatud üksustega
[[33. kaardiväe laskurkorpus]]e [[9. kaardiväe õhudessantdiviis]]ist ja 301. tankitõrje suurtükiväepolgust.{{sfn|Clark|2012|lk 350–353}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 169, 171}}
Järgnevates rünnakutes oli kõige edukam [[1. SS soomusdiviis Leibstandarte SS Adolf Hitler|1. SS soomusgrenaderide diviis Leibstandarte SS Adolf Hitler]], kes murdis sisse kolmandasse
Punaarmee kaitsevöönisse. Nad liikusid edasi mööda [[Psel]]i, puhastasid sohvoosi "Oktoober" venelastest, ületasid 4,6 meetri sügavuse tankitõrjekraavi kõrgendiku 252.2 jalamil ning
vallutasid kõrgendiku enda lühikese kuid verise võitluse järel.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 172}}{{sfn|Clark|2012|lk 352–353}} 11. juuli õhtuks oli diviis vaid kolme kilomeetri kaugusel
Prohhorovkast.{{sfn|Clark|2012|lk 352–353}}{{sfn|Dunn|1997|lk 153}} Diviisist põhjas moodustas [[3. SS soomusdiviis Totenkopf|3. SS soomusgrenaderide diviis Totenkopf]] teisele poole
Pseli jõge sillapea ning viis tankid üle, kuid neil jäi veel vallutamata kõrgendik 226.6 ning ''Leibstandarte'' ja ''Totenkopfi'' vahel oli 5 kilomeetri laiune avaus.{{sfn|Zetterling|
Frankson|2000|lk 95}}{{sfn|Clark|2012|p=352}}{{sfn|Nipe|2012|lk 315}} Leibstandartest lõunas oli [[2. SS soomusdiviis Das Reich|2. SS soomusgrenaderide diviis Das Reich]] kohanud
tugevat vastupanu ning oli selle tõttu umbes 4 kilomeetrit lõunasse maha jäänud.{{sfn|Nipe|2012|lk 315}} 1. SS soomusgrenaderide diviisi mõlemad tiivad olid seetõttu avatud ja
kannatasid [[95. kaardiväe laskurdiviis]]i ning 2. tankikorpuse üksuste vasturünnakute all.{{sfn|Clark|2012|lk 352–353}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 173}}
 
Sakslaste rünnakutega samaaegselt liigutati Nõukogude [[5. kaardiväe tankiarmee]]d alates 6. juulist rindele lähemale. Armee liikus avastamise kartuses ainult öösiti. Kolme ööga kaeti
390 kilomeetrit ning 9. juuli ööseks jõuti Prohhorovka lähistele.{{sfn|Healy|2008|lk 296}}
 
 
==Väed==
 
Lahing peeti peamiselt ''Leibstandarte'' ja 5. kaardiväe tankiarmee [[18. tankikorpus (Nõukogude Liit)|18.]] ja [[29. tankikorpus (Nõukogude Liit)|29. tankikorpuste]] vahel. Need kaks
korpust andsid ründejõududele kõige rohkem tanke. Jalaväe toetus tuli 9. kaardiväe õhudessantdiviisist.{{sfn|Licari|2004}}{{sfn|Clark|2012|lk 350–351, 362, 377}} ''Leibstandarte'' oli
Pseli jõe koridoris asuvatest Saksa diviisidest kõige kaugemale liikunud ning asus Saksa positsioonide tsentris. Prohhorovka poole kirdesse suunduv raudteeliin jooksis läbi
Leibstandarte positsioonide. Raudteetamm oli kohati 9 meetri kõrgune ning see jagas diviisi positsioonid kaheks. Enamus diviisist asus raudteetammist põhjas, lõunas asusid ainult 1.
soomusgrenaderide rügement ja diviisi tankitõrjepataljon.{{sfn|Nipe|2012|lk 326}} Neist lõunas asus diviisi ''Das Reich'' üksused.{{sfn|Healy|2008|lk 320}}
''Leibstandartest'' põhjas asus diviis ''Totenkopf'', kelle tankirügement oli juba suuremas osas Pseli jõe ületanud ning valmistus seal rünnakuks. ''Totenkopfi'' ja ''Leibstandarte''
üksuste vahel oli umbes 5 kilomeetri suurune vahe, kuhu ''Leibstandarte'' saatis oma luurepataljoni, et vähekenegi oma lahtisele tiivale kaitset pakkuda. Et kergetest soomukitest poleks
konsentreeritud tankirünnakule vastast olnud, suunati sinna ka viimased neli allesjäänud [[Tiger I]] rasketanki.{{sfn|Healy|2008|lk 333}} Pikemas perspektiivis osutus see targaks
liigutuseks. Tankirühma ülemaks oli [[Michael Wittmann]], kes juba selleks ajaks oli kuulsust kogunud.
 
Et kaitsta 5. kaardiväe tankiarmee lõunatiiba andis [[Pavel Rotmisrov|Rotmistrov]] seal varem kaitsel asunud üksustel: [[5. kaardiväe armee]], 2. tankikorpuse jäänused ja [[2. kaardiväe
tankikorpus]], üle minna rünnakule. Nende vägede ründeteravik oli suunatud ''Das Reichi'' vastu.{{sfn|Brand|2003}} [[23. kaardiväe laskurkorpus]] ja [[1. tankiarmee (Nõukogude Liit)|1.
tankiarmee]] üksused ründasid ''Totenkopfi''.{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 101–102}}
 
 
===Saksamaa===
 
Sakslaste poolelt osalesid lahingus kolm [[Relva-SS]] diviisi II SS soomuskorpusest: ''Leibstandarte Adolf Hitler'', ''Das Reich'' ja ''Totenkopf''.{{sfn|Dunn|1997|lk 154}} 11. juuli
õhtu andmete järgi oli korpusel 294 töökorras tanki ja ründesuurtükki, milledest 15 olid Tiget I. Tankid ja ründesuurtükid jagunesid vastavalt 77, 95, ja 122 1. 2. ja 3. SS
soomusgrenaderide diviisi vahel.{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 103}}
 
 
===Nõukogude Liit===
 
Peamine soomusüksus mis lahingus Nõukogude poolel osales oli 5. kaardiväe tankiarmee.{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 101}} Enne 12. juuli lahingut oli selle kahes korpuses 793 tanki
ja 37 kuni 57 iseliikuvat suurtükki, kokku umbes 840 masinat.{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 105–106}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 151, 328}}{{sfn|Nipe|2012|lk 39}} Umbes kaks
kolmandikku neist olid [[T-34]] tankid, üks kolmandik [[T-70]] kergetankid ning umbes 35 Churchill rasketankid.{{sfn|Healy|2008|lk 171–172}}
 
 
==Planeerimine==
 
===Sakslaste plaanid 12. juuliks===
 
II SS soomuskorpuse ülem kindral [[Paul Hausser]] eeldas pealetungi jätkamist Prohhorovka suunas ning 11. juuli õhtul antud käsud on omased klassikalisele manööverlahingule.
Teadaolevalt oli Punaarmee Prohhorovka eelse tugevalt tankitõrjesuurtükkidega kindlustanud tehes otserünnaku linnale väga raskeks. Plaan oli rünnakut alata ''Totenkopi'' löögiga kagusse
kuni Kartesevka-Prohhorovka teeni, sealt pöörata kagusse ning rünnata Nõukogude Prohhorovka esiseid kaitsepositsioone tiivalt ja tagalast. 1. ja 2. SS soomusgrenaderide diviis pidid
niikaua ootama. Kui ''Totenkopf'' jõuab Prohhorovka eelsete positsioonide ründamiseni siis pidi ''Leibstandarte'' nendega liituma ning ''Leibstandartest'' paremal paiknev ''Das Reich''
pidi ka lääde liikumist alustama eesmärgiga jõuda Prohhorovkast lõunas asuvatele kõrgendikele. Sealt pidi diviis edasi pöörduma lõunasse, et rullida kokku Punaarmee kaitseliin ning
tekitada lõhe Nõukogude kaitsesse.{{sfn|Nipe|2010|lk 310}} VIII õhukorpus pidi oma enamus jõud suunama II SS soomuskorpuse toetuseks.{{sfn|Bergström|2007|lk 79}}
Hausseri teadmata oli kindralleitnant Pavel Romistrov suunanud oma 5. kaardiväe tankiarmee Prohhorovka alla, et järgmisel päeval massiivse soomusväega ise rünnakule asuda.{{sfn|Nipe|
2010|lk 276}}{{sfn|Bergström|2007|lk 77}} Kogu öö kuulsid Saksa sõjaväelased Nõukogude liinidelt kostvat tankimootorite müra, kui 18. ja 29. tankikorpus liikusid oma
kogunemiskohtadesse.
 
 
===Venelaste plaanid 12. juuliks.===
 
11. juulil andis Vatutin käsu, et järgmisel päeval lähevad Voronezi rinde väed üle pealetungile. Rünnak pidi olema lõunapoolne osa üldisest Nõukogude suurpealetungis. Stepirinde väed,
mille hulka kuulus ka tugev 5. kaardiväe tankiarmee, olid reservist rindele suunatud, et puruks lüüa ettetunginud sakslaste väeüksused.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 179-181, 198}}{{sfn|
Clark|2012|lk 352}} 5. kaardiväe tankiarmee tanke toetasid 5. kaardiväe ja [[69. armee (Nõukogude Liit)|69. armee]] jalaväe üksused.{{sfn|Clark|2012|lk 377–378}}{{sfn|Zetterling|
Frankson|2000|lk 96}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 180–181}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 192|loc= 48. laskurkorpuse 183. diviis.}} 5 suurtükiväe polku, üks suurtükiväe brigaad ja üks
suurtükiväe divisjon olid suunatud rünnakut kaudtulega toetama.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 180–181}} 5. kaardiväe tankiarmeest otse lõunas, pidid 2. kaardiväe tankikorpus ja 2.
tankikorpuse riismed ründama ''Das Reichi'' positsioone. [[5. kaardiväe mehhaniseeritud korpus]] asus Prohhorovkast põhjas reservis.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 180–181}} Rotmistrov
käskis oma tankistidel kiirelt edasi liikuda ja rünnata vaenlase [[Elefant|Ferdinande]] ja Tiigreid lähidistatsilt, elimineerides sellega sakslaste 88mm tankisuurtüki tulejõust ja
laskekaugusest tulenevad eelised.{{sfn|Nipe|2010|lk 310}}{{sfn|Clark|2012|lk 364}} Ta uskus, et manööverdamisvõimelisemad T-34 tankid suudavalt kiirelt lähedale liikuda ning rünnata
külgedelt sakslaste raskeid tanke. Käske edasi andes jõudis ta arusaamisele, et ''Leibstandarte'' okupeerib juba planeeritud rünnaku lähtekohti, mille tulemusena tehti käsud 5.
kaardiväe tankiarmeele kiirelt ümber, põhjustades sellega mõnigast segadust.{{sfn|Glantz|House|1999|lk 176, 178}}{{sfn|Clark|2012|lk 356}}
 
Hilja öösel informeeriti Punaarmee väejuhatust, et Saksa väed on ületanud Donetsi Rzhavetis juures seades sellega ohtu kogu Rotmistrovi plaani, ähvardades 5. kaardiväe tankiarmee
tiiba.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 202}}{{sfn|Nipe|2010| lk 315}} 12. juuli varahommikul andis Vatutin Rotmistrovile käsu saata abivägesid Saksa III soomuskorpuse vägede vastasseisvatele
Punaarmee üksustele.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 202}}{{sfn|Brand|2003}}{{sfn|Nipe|2010| lk 315}} Organiseeriti löögigrupp, mille ülemaks sai Rotmistrovi asetäitja kindral K. G. Trufanov.
Löögigruppi suunati 26. tankibrigaad, 2. kaardiväe tankikorpusest, 11. ja 12. kaardiväe mehhaniseeritud brigaad 5. kaardiväe mehhaniseeritud korpusest ja 53. kaardiväe tankipolk 5.
kaardiväe tankiarmeest.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 202}} Löögigrupi lõunasse siirdmisel liideti sellega veel üksusi teistest väeosadest.{{sfn|Nipe|2010|lk 315}} Selle tulemusena kaotas
Rotmistrov üle poole oma reservist juba enne lahingut. Ka õhujõudude raskuspunkt oli suunatud XLVIII soomuskorpuse vastu.{{sfn|Clark|2012|lk 374–375}}{{sfn|Bergström|2007|lk 79–80}}
Nõukogude õhujõud lahinguvälja kohal kuulusid [[2. õhuarmee (Nõukogude Liit)|2.]] ja [[17. õhuarmee (Nõukogude Liit)|17. õhuarmeele]]. Mõlemad armeed olid kandud juba märkimisväärseid
kaotusi eelnevates lahingutes. 12. juulil oli 2. õhuarmeel 472 ja 17. õhuarmeel 300 töötavat lennukit. Kuid enamus neist suunati XLVIII korpuse vastu läänes ja III korpuse vastu lõunas,
jättes 5. kaardiväe tankiarmee rünnaku katteks minimaalsed jõud.{{sfn|Bergström|2007|lk 78, 81}}
 
 
==Lahing.==
 
Kell 6:00 hommikul hakkasid ''Leibstandarte'' staapi laekuma ettekanded valjust tankimootorite mürast, mis kostus Nõukogude poolelt kui selle tankistid soendasid mootoreid.{{sfn|Clark|
2012|lk 363}} Punaarmee ettevalmistav suurtükiväe tulelöök algas 6:00 ja 6:15 vahel{{sfn|Clark|2012|lk 364}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 187}} ning kui kell 6:30 langes viimane mürsk
edastas Rodmistrov raadio teel koodi: "Stal! Stal! Stal!",{{sfn|Brand|2003|lk 8}} mis tähendas rünnakusignaali.{{sfn|Clark|2012|lk 364}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 188}}{{sfn|Bergström|
2007|lk 80}}
Prohhorovka ees olevatelt nõlvadelt hakkas läände liikuma massiivne Punaarmee tankilaviin. 5. kaardiväe tankiarmee üheksa tankibrigaadi umbes 500 tanki ründasid kahe lainena
''Leibstandarte'' positsioone, esimeses laines 430, teises 70 masinat.{{sfn|Brand|2003}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 180–181, 190}}{{sfn|Bergström|2007|lk 79}} Tankide seljas dessandina
sõitsid lahingusse 9. kaardiväe õhudessantdiviisi võitlejad.{{sfn|Brand|2003}}
''Leibstandarte'' üksused pidid lahingusse minema alles hiljem.{{sfn|Brand|2003}} Surmani väsinud eelmiste päevade võitlustest olid paljud neist alles päeva alustama ning venelaste
rünnak tabas neid suures osas ootamatult.{{sfn|Nipe|2010|lk 316-317}} Punaarmee tankide ilmudes hakkasid sakslaste eelpostid taevasse laskma purpurseid rakette, mis hoiatasid
tankirünnaku eest. Peagi võis purpurseid rakette näha terve rinde ulatuses. Obersturmführer Rudolf von Ribbentrop 1. SS tankirügemendi 2. pataljonist ütles hiljem, et ta sai kohe aru,
et on toimumas suurrünnak. Ta andis oma 7 [[PzKpfw IV|Panzer IV]] tankist koosnevale kompaniile käsu mootorid tööle panna ja järgneda talle mööda pioneeride poolt ehitatud pontoonsilda
teisele poole tankitõrjekraavi. Silla ületanud võtsid nad sisse positsioonid künka 252.2 madalamal nõlval. Neist üleval künka tipus olid [[Joachim Peiper]]i 2. SS soomusgrenaderi
võitlejad ja nende soomustransportöörid Punaarmee tankidele alla jäämas. Kui Ribbentropi tankid olid hajumas, vaatas ta mäenõlvast ülesse ning äkitselt ilmus tema ette Nõukogude tankide
laine: "Minu ette ilmusid viisteist, siis kakskümmend, siis kolmkümmend, siis nelikümmend tanki. Lõpuks olid neid oli liiga palju, et üle lugeda. T-34 liikusid kiiresti meie poole ja
kandsid jalaväge."{{sfn|Nipe|2010|lk 320}}
Kui Punaarmee tankid künka läänenõlvast alla veeresid, käigult ägedalt tulistades järgnes sellele tuline tankide lähivõitlus. Ribbentropi kõrval asuv Panzer IV lasti põlema.{{sfn|Nipe|
2010|lk 320}} Peagi oli tema kompanii ümbritsetud loendamatutest nõlvast alla tulevatest Nõukogude tankidest. Rotmistrovi taktika kiirelt vaenlasele läheneda ajas Nõukogude
tankiformeeringute kontrolli ja juhtimise sassi ning liikumiselt tulistamine vähendas märgatavalt tankide täpsust.{{sfn|Brand|2003}} Tegelikkuses oli Nõukogude luure tugevalt üle
pakkunud II SS soomuskorpuse käsutuses olevad Ferdinandid ja Tiigrid, arvates et II SS soomuskorpusel ja III soomuskorpusel on kokku üle saja Ferdinandi ja Tiigri.{{sfn|Glantz|
Orenstein|1999|lk 222}} Tegelikkuses polnud terves 4. tankiarmees mitte ühtegi Ferdinandi, kõik need olid põhjas [[9. armee (Saksamaa)|9. armee]] käsutuses. II SS soomuskorpuse kolme
diviisi peale tuli kokku ainult 15 Tiiger tanki, neist kümme olid ''Totenkopfi'' käsutuses Pseli jõel, neli ''Leibstandartel'' ning ''Das Reichil'' oli ainult üks Tiger tank.{{sfn|
Nipe|2010|lk 309}}
 
Nõukogude soomuse edasitung jäi seisma künka 252.2 jalamil, tankitõrjekraavi ääres. Osad tankid kukkusid tankitõrjekraavi sisse, ülejäänud liikusid piki kraavi edasi, otsides võimalusi
selle ületamiseks. Arenes äge tulevahetus kraavi ääres olevate Punaarmee tankide ja teisel pool kraavi asuvate 1. SS tankirügemendi ülejäänud kahe kompanii vahel.{{sfn|Nipe|2010|lk 321}} Esimese tankilaine möödumisel ilmusid kaevkuist välja Peiperi allesjäänud soomusgrenaderid ning asusid ründama järgmises laines liikuvaid Punaarmee tanke ja õhudessantväelasi. SS
soomusgrenaderide pataljon kaotas 20 võitluses soomustransportööri.{{sfn|Nipe|2010|lk 322}}
 
Lahinguvälja kohal lendasid 2. ja 17. õhuarmee 893 lahingulendu võrreldes VIII lennukorpuse 654 lahingulennule. Hommikused madalad pilved ja pärastlõunane äike segasid mõlema poole
õhuoperatsioone märgatavalt.{{sfn|Bergström|2007|lk 79–81}} Peab aga mainima, et enamus Nõukogude lahingulendudest lennati XVLIII soomuskorpuse või III soomuskorpuse vastu. Prohhorovka
kohal oli Luftwaffel õhus kontroll. Staffelkapitan [[Hans-Ulrich Rudel]]i juhatusel ründasid [[Junkers Ju 87|Stukade]] koondised Nõukogude lahinguüksuseid.{{sfn|Bergström|2007|lk 79–
80}} 31. tankibrigaad kandis ette: "Kandsime suuri kaotusi vaenlase lennuväe ja suurtükitule läbi. Kella 10:30 jõudsid meie väed Komsomolets kolhoosini kuid jätkuvate õhurünnakute tõttu
polnud nad suutelised edasi liikuma ja jäid kaitsele."{{sfn|Bergström|2007|lk 80}} Tankibrigaad mainis veel: "meie enda lennuvägi puudus täielikult kuni kella 13:00."{{sfn|Bergström|2007|lk 81} 5. kaardiväe tankiarmee kandis ette: "vaenlase lennuvägi põhimõtteliselt rippus meie lahinguüksuste kohal terve lahingu jooksul, samal ajal kui meie oma õhujõudude tegevus,
eriti hävituslennuväe oma oli täiesti ebapiisav."{{sfn|Bergström|2007| lk81}}
 
Päeva lõpuks oli kõrgendik 252.2 ''Leibstandarte'' valduses ning diviis polnud territooriumi kaotanud,{{sfn|Showalter|2013|lk 212}} kuid oli täiesti kurnatud kahe tankikorpuse viie
brigaadi tagasilöömisest.{{sfn|Brand|2003}}{{sfn|Nipe|2010|lk 335}} Diviisist vasakul oli ''Totenkopfil'' õnnestunud vallutada kõrgendik 226.6 ja liikuda edasi mööda Pseli kallast kuni
Kartesevka-Prohhorovka teeni, 8 kilomeetrit linnast kagus.{{sfn|Showalter|2013|lk 216}} Kolmest SS diviisist oli tema ainukesena rünnanud ja tema tankirügement kandud seega ka kõige
raskemaid kaotusi. Kuigi diviisi kaitseliin oli hõre, oli ta jõunud positsioonile kust oli hea Prohhorovka kaitsel asuvaid Punaarmee üksusi ümber haarata.{{sfn|Clark|2012|lk 388–389}}
''Das Reich'' polnud suutnud edasi liikuda, ägedad Punaarmee rünnakud olid sundinud diviisi kaitsele asuma, kuigi selle tankirügement korraldas mitu vasturünnakut edasitungivate
Nõukogude soomusvägede vastu.{{sfn|Clark|2012|lk 381, 389}}
 
Punaarmee poolel olid kõik lahingus osalenud väeosad kandnud märgatavaid kaotusi, kõige raskemalt kannatas 5. kaardiväe tankiarmee.{{sfn|Nipe|2012|lk 48, 52}} Vaatamata sellele kandis
Saksa luure ette, et II SS soomuskorpuse vastas asuvatel vägedel on veel vähemalt üle 300 töökorras tanki. Kuigi Nõukogude suurrünnak oli tagasi löödud ning Rotmistrov oli sunnitud
kaitsele asuma, teadsid sakslased, et nende vastas asuvad veel märkimisväärsed vaenlase jõud.{{sfn|Clark|2012|lk 390–391}}
 
 
==Peale lahingut==
 
12. juuli öösel andis Vatutin käsu II SS soomuskorpuse vastas olevatele vägedele üle minna kaitsele.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 208}} 13. juuli käsud sakslastele nägid ette, et
''Totenkopf'' peab kindlustama oma positsioone ning peale seda ründama Prohhorovkas kaitsel asuvaid Nõukogude vägesid tiivalt ja tagalast.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 209–210}}
''Leibstandarte'' pidi oma eesliini tugevdama ja koordineerima oma rünnakut ''Totenkopfiga''. ''Das Reich'' pidi positsioone kindlustama ning valmistuma rünnakuks, et ühineda III
soomuskorpusega.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 209, 216}}
 
13. juuli hommikul ründasid 5. kaardiväe mehhaniseeritud korpus ja 33. kaardiväe laskurkorpus ''Totenkopfi'' vasakut tiiba.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 212–215}} Pärastlõunaks oli
rünnakud tõrjutud kuid rünnakute pärast jäi ära ''Totenkopfi'' löök lõunasse Prohhorovka poole.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 212–215}} Umbes keskpäeval anti ''Leibstandartele'' käsk
rünnata põhja suunas, et vähendada survet ''Totenkopfile''.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 212–215}} Rünnakud võeti 33. kaardiväe laskurkorpuse positsioonide vastu, laskurkorpust oldi
täiendatud 18. ja 29. tankikorpuse allesjäänud soomukitega ning Punaarmee suutis rünnakud tõrjuda.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 212–215}} Pärastlõunal anti ''Totenkopfile'' käsk maha jätta
Prohhorovkast kagus olevad positsioonid ning taganeda Pseli jõel olevatele paremini kaitstavatele positsioonidele. Venelaste püüded taganemist takistada ebaõnnestusid.{{sfn|Clark|2012|
lk 394}}
 
===Järelkaja===
 
Adolf Hitler kutsus 13. juulil Mansteini ja [[Günther von Kluge|Kluge]] oma peakorterisse Ida-Preisimaale Wolfsschanzesse.{{sfn|Molony|Flynn|Davies|Gleave|2004|lk 55–65}}{{sfn|Clark|
2012|lk 397}} Liitlase invasioon Sitsiiliasse 9-10. juuli ööl, Nõukogude suurrünnaku algus 12. juulil [[Walter Model|Modeli]] 9. armee tiivale ja tagalasse, [[operatsioon Kutuzov]], ja
12. juuli ägedad rünnakud II SS soomuskorpuse vastu olid teda sundinud rünnakut peatama ning vägesid läände suunama.{{sfn|Clark|2012|lk 397}}{{sfn|Nipe|2012|lk 71}} Hitler andis käsu
katkestada operatsoon Tsitadell.{{sfn|Nipe|2012|lk 71}}{{sfn|Barbier|2002|lk 153}}{{sfn|Clark|2012|lk 395–397}} Kluge oli sellega nõus, kuna ta oli niikuinii alustanud 9. armee osade
tagasitõmbamist Kurski alt, et tegeleda venelastega oma tiival.{{sfn|Clark|2012|lk 395–397}} Manstein oli silmnähtavalt pettunud. Ta väitis, et on läbimurret saavutamas. Nagu tema nägi,
oli tema III soomuskorpus kohe kokku saamas II SS soomuskorpusega Prohhorovkas ning et tal oli veel operatiivreservis [[24. soomuskorpus (Saksamaa)|XXIV soomuskorpus]] siis
katkestatakse operatsioon just võidu eel.{{sfn|Nipe|2012|lk 71}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 217–218}}{{sfn|Clark|2012|lk 397–398}} Muretsedes läänes toimuva pärast ei tahtnud Hitler
rünnakut jätkata. Manstein soovis vähemalt niikaua operatiooniga jätkata, kuni hävitatakse Punaarmee reservid Kurski lõunapoolses sektoris, võttes sellega venelastelt ära võimaluse
ülejäänud suve jooksul pealetunge korraldada ning Hitler jäi sellega nõusse.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 217–218}}{{sfn|Clark|2012|lk 397–398}}
 
===Operatsioon Roland===
 
Manstein koostas kiiresti rünnakuplaanid operatsioon Rolandi jaoks, mõistes, et talle on jäänud vaid mõned päevad enne kui tema alluvusest võetakse ära II SS soomuskorpus.{{sfn|Healy|
2010|lk 358}} Plaani järgi pidi ''Das Reich'' liikuma itta ja lõunasse ning looma ühenduse III soomuskorpusega, mis pidi samal ajal ründama kagusse. ''Leibstandarte'' ja ''Totenkopf''
pidid katma ''Das Reichi'' põhjatiiba. Peale seda kui liitumine oli saavutatud ning Nõukogude väed ümber piiratud, oleksid järelejäänud Punaarmee üksused purustatud ning Prohhorovka
oleks iseenesest langenud.{{sfn|Healy|2010|lk 358}} Operatsiooni eesmärgiks oli Punaarmee tankikoondiste hävitamine Kurski kaare lõunaküljes ja Nõukogude vägede rünnakuvõime
likvideerimine.{{sfn|Clark|2012|lk 397–398}}{{sfn|Glantz|House|2004|lk 218}}
Operatsiooni käsud saadeti laiali 14. juuli viimastel tundidel. Kuid peale kohtumist Mansteiniga muutis Hitler XXIV soomuskorpse käsud ümber ning saatis korpuse 14. juulil Kurski
kaarelt lõunasse [[1. tankiarmee (Saksamaa)|1. tankiarmee]] käsutusse.{{sfn|Healy|2010|lk 356}} Operatsioon algas 15. juulil kell 4.00.{{sfn|Healy|2010|lk 359}} Peale lühikest
suurtükiväe ettevalmistustuld ründas ''Das Reich'' Pravoroti kõrgendikelt Belenikhino küla suunas ning lõi ägeda lahingu tulemusena 2. kaardiväe tankikorpuse jäänused külast välja.
Diviisi tankirügement lõi tagasi mitu vasturünnakut ning hävitas hulga T-34 tanke ja sundis Punaarmeed ida poole taanduma. Moodustati uus kaitseliin ja [[Georgi Žukov|Žukov]] saatis
sinna abiks 10. kaardiväe mehhaniseeritud brigaadi. Külast lõuna pool suutis [[7. tankidiviis (Saksamaa)|7. tankidiviis]] ''Das Reichini'' välja jõuda kuid Nõukogude väed olid ohust
teadlikud ning tõmbusid lahingut pidades tagasi. Kuigi venelased jätsid maha hulga tankitõrjesuurtükke siis operatsiooni tulemusena ei piiratud eriti kedagi ümber.{{sfn|Healy|2010|lk
359}} Et operatsioon Roland ei saavutanud soovitud tulemust siis alustas ''Totenkopf'' 15. juulil Pseli jõelt tagasi tõmbama.{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 98}}{{sfn|Nipe|2012|lk
70}}
 
17. juulil alustasid [[Edelarinne|Edela]] ja [[Lõunarinne]] suurrünnakut üle [[Mius]]i ja [[Donets]]i jõe väegrupi Süd lõunatiiva vastu.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 204, 223}}{{sfn|
Newton|2002|lk 24}} 17. juuli ennelõunal operatsioon Roland tühistati ning II SS soomuskorpus alustas taganemist Prohhorovka piirkonnast tagasi [[Belgorod]]i alla.{{sfn|Glantz|House|
2004|lk 223}}{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 98}} 4. tankiarmee ja armeegrupp Kempf olid taganemiskäsku ennetanud ning alustanud tagasitõmbumist juba 16. juulil.{{sfn|Zamulin|2011|lk
514–515}}{{sfn|Barbier|2002|lk 164}} ''Leibstandarte'' tankid jagati ''Das Reichi'' ja ''Totenkopfi'' vahel ära ning diviis suunati [[Itaalia]]sse,{{sfn|Nipe|2012|lk 72}}{{sfn|
Zetterling|Frankson|2000|lk 139, 218}} ülejäänud kaks diviisi liikusid lõuna poole vastu Nõukogude suurrünnakule.{{sfn|Glantz|House|2004|lk 245}}{{sfn|Nipe|2012|lk 87}}
 
 
==Kaotused==
 
Mõlema poole kaotusi on raske kokku arvata. Saksa poole tankikaotusi on raske kokku lugeda [[Wehrmacht]]i relvastuse kaotuste kokkulugemise metoodika tõttu. Relvastust mida sai hiljem
parandada, kaotusena arvele ei võetud, kaotuseks loeti ainult sellist relvastust mida hiljem kasutada polnud enam võimalik või mis jäi taganemise tõttu maha.{{sfn|Zamulin|2011|lk 531–
532}}{{sfn|Bauman|1998|lk 5–14}} Samamoodi on raske öelda Punaarmee kadusid Prohhorovka lahingus.
 
===Saksamaa===
 
II SS soomuskorpus raporteerib 12. juuli kohta 842 haavatut, langenut või kadunut.{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 105, 110, 247}} Et sakslased kontrollisid Prohhorovka lahinguvälja
kuni 17. juulini siis võib arvata, et nad parandasid enamus pihta saanud soomukeist.{{sfn|Zamulin|2011|lk 531–532}} Saksa arhiividest selgub, et II SS soomuskorpus kaotas kolm kuni viis
tanki.{{sfn|Frieser|2007|lk 130}}{{sfn|Zamulin|2011|lk 513, 598}} Diviiside raportitest korpusele näitavad, et ''Leibstandarte'' kaotas kolm tanki, kaks Panzer IV ja ühe Tiigri.{{sfn|
Brand|2003}} 16. juuli lõpuks oli II SS soomuskorpuse käsutuses peaaegu samapalju töökorras tanke kui lahingu alguses.{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 105}}
Diviisi statistikad näitavad, et korpusel oli 294 töökorras tanki ja rünnaksuurtükki 12. juuli alguses ja 251 masinat 13. juulil. Võttes arvesse, et 13. juuliks lisandus hulk paranduses
olnud masinat siis 12. juuli lahingu käigus vigastati vähemalt 43 SS soomuskorpuse masinat. Võib väita, et Prohhorovka lahingu tulemusena vigastati 60 kuni 80 SS soomuskorpuse tanki.
{{sfn|Glantz|House|1999|lk 212}} {{sfn|Nipe|2012|lk 60-61}} Prohhorovka kohal tegutsenud Stuka üksus raporteeris 11 lennuki kaotusest, neist kuus korvamatut, kõik Nõukogude õhutõrje
suurtükkide tule läbi.{{sfn|Bergström|2007|lk 81}}
 
===Nõukogude Liit===
 
Täpsed Punaarmee kaotused 12. juuli lahingu kohta puuduvad, kuid need on sõjaajaloolaste poolt välja arvutatud. Isikoosseisu kaotused Bergstörmi andmeil olid kuni 5500 meest.{{sfn|
Bergström|2007|lk 81}} Tankikaotuste kohta pakuvad Glanz ja House, et 5. kaardiväe tankiarmee kaotas oma rohkem kui 800 tankist 12. juuli rünnakukga vähemalt 400.{{sfn|Glantz|House|
1995|lk 167}} George Nipe arvutuste järgi kaotasid venelased 600 kuni 650 tanki.{{sfn|Nipe|2012|lk 85–86}} Koltunov ja Soloviev pakuvad 5. kaardiväe tankiarmee kaotusteks umbes 300
tanki.{{sfn|Bergström|2007|lk 81}}{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 102}} 17. juulil koostas 5. kaardiväe tankiarmee staap dokumendi koondkaotuste kohta 12. kuni 16. juulini toimunud
lahingutes talle allunud üksuste kohta. Donkumentis on kirjas: korvamatud kaotused: 222 T-34, 89 T-70, 12 Churchill tanki, 8 [[SU-122]], 3 [[SU-76]] ja 240 muud masinat. Vigastatud ja
ikka veel paranduses: 143 T-34, 56 T-70, 7 Churchill tanki, 3 SU-122 ja 3 SU-76 iseliikuvat suurtükki, abiveokite kohta info puudub. Isikkooseisu kaotuste kohta väidab sama dokument:
2940 lahingus langenud, 3510 haavatut ja 1157 kadunut.{{sfn|Zamulin|2011|lk 536–538}}
 
==Lahingu tulemus==
 
Debatid lahingu tulemuse ja tähtsuse üle pole veel lõppenud. Üldiselt arvatakse, et Prohhorovka lahing oli Wehrmachti taktikaline, mitte operatiivne võit. Suur hulk Nõukogude tanke
hävitati ja 5. kaardiväe tankiarmee löögijõud purustati kuid sakslastel Prohhorovka vallutamine ebaõnnestus ning nad ei suutnud Punaarmee kaitseliinidest läbi murda. Punaarmeel
ebaõnnestus samas massiivse soomusrünnakuga purustada II SS soomuskorpus, või teda vähemalt tagasi lüüa, kuid vähemalt suudeti lahingu tulemusena olid sakslased kurnatud ning nende
edasitungimine pandi seisma.{{sfn|Overy|1997|lk 208}}{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk 108–109}} Kumbki pool ei suutnud oma selle päeva eesmärke täita.{{sfn|Zetterling|Frankson|2000|lk
108–109}}{{sfn|Zamulin|2011|lk 553}} Kuigi lahingut loetakse sakslaste taktikaliselt edukaks siis üldplaanis läbimurre ebaõnnestus ning operatsioon Tsitadell katkemisega läks
strateegiline initsiatiiv lõplikult üle Punaarmeele.{{sfn|Glantz|House|1995|lk 166}}
 
 
===Viited===
{{Viited|30em}}
 
 
===Bibliograafia===
{{refbegin|30em}}
*{{cite book | last = Barbier | first = Mary Kathryn | title = Kursk: The Greatest Tank Battle, 1943 | publisher = Zenith Imprint | location = London; New York | year = 2002 | isbn =
978-0-7603-1254-4 | ref = harv}}
*{{cite book | last = Bauman | first = Walter | title = Kursk Operation Simulation and Validation Exercise – Phase II (KOSAVE II) | publisher = US Army Concepts Analysis Agency | url = http://www.dtic.mil/cgi-bin/GetTRDoc?AD=ADA360311 | format = PDF | location = Maryland | year = 1998 | ref=harv}} — A study of the southern sector of the Battle of Kursk conducted by the US Army Concepts Analysis Agency and directed by Walter J. Bauman, using data collected from military archives in Germany and Russia by The Dupuy Institute (TDI).
*{{cite book | last = Bergström | first = Christer | title = Kursk — The Air Battle: July 1943 | publisher = Chervron/Ian Allen | location = Hersham | year = 2007 | isbn = 978-1-903223-88-8 | ref = harv}}
* {{cite journal | last = Brand | first = Dieter | title = Vor 60 Jahren: Prochorowka (Teil II) | journal = Österreichische Militärische Zeitschrift | year = 2003 | issue = 6 |
publisher = Bundesministerium für Landesverteidigung und Sport | language = German | jstor = | url = http://www.bmlv.gv.at/omz/ausgaben/artikel.php?id=158 | ref = harv}}
*{{cite book | last = Clark | first = Lloyd | title = Kursk: The Greatest Battle: Eastern Front 1943 | publisher = Headline Publishing Group | location = London | year = 2012 | isbn =
978-0-7553-3639-5 | ref = harv}}
*{{cite book | last = Dunn | first = Walter | title = Kursk: Hitler's Gamble, 1943 | publisher = Greenwood Press | location = Westport | year = 1997 | isbn = 978-0-275-95733-9 | ref =
harv}}
*{{cite book | last1 = Frieser | first1 = Karl-Heinz | last2 = Schmider | first2 = Klaus | last3 = Schönherr | first3 = Klaus | last4 = Schreiber | first4 = Gerhard | last5 = Ungváry |
first5 = Kristián | last6 = Wegner | first6 = Bernd | title = Das Deutsche Reich und der Zweite Weltkrieg – Vol. 8: Die Ostfront 1943/44 – Der Krieg im Osten und an den Nebenfronten |
publisher = Deutsche Verlags-Anstalt München | location = München | year = 2007 | isbn = 978-3-421-06235-2 | language = German | ref = {{sfnRef|Frieser|2007}} }}
*{{cite journal | last = Glantz | first = David M. | authorlink = David Glantz | title = Soviet Defensive Tactics at Kursk, July 1943 | journal = US Army Command and General Staff College | location= Ft. Belvoir | date = September 1986 | volume = Soviet Army Studies Office Combined Arms Center Combat Studies Institute | issue = CSI Report No. 11 | url = http://www.cgsc.edu/carl/download/csipubs/glantz2.pdf | oclc = 320412485 | ref = harv}}
*{{cite book | last1 = Glantz | first1 = David M. | last2 = House | first2 = Jonathon | title = When Titans Clashed: How the Red Army Stopped Hitler | publisher = University of Kansas Press | location = Lawrence | year = 1995 | isbn = 978-0-7006-0899-7 | ref = harv}}
*{{cite book | last = Glantz | first = David M. | last2 = House | first2 = Jonathan M. | title = The Battle of Kursk | publisher = University Press of Kansas | location = Lawrence |
year = 1999 | ref = harv}}
*{{cite book | last = Glantz | first = David M. | last2 = House | first2 = Jonathan M. | title = The Battle of Kursk | publisher = University Press of Kansas | location = Lawrence |
year = 2004 | origyear = 1999 | isbn = 978-0-7006-1335-9 | ref = harv}}
*{{cite book | last = Glantz | first = David | title = Soviet Military Intelligence in War | publisher = Taylor & Francis (Routledge) | location = Hoboken | year = 2013 | isbn = 978-1-136-28934-7 | ref = harv}}
*{{cite book | last = Glantz | first = David M. | last2 = Orenstein | first2 = Harold S. | year = 1999 | title = The Battle for Kursk 1943: The Soviet General Staff Study | publisher =Taylor & Francis (Frank Cass) | location = London | isbn = 0-7146-4933-3 | ref = harv}} — This report, commissioned by the Soviet General Staff in 1944, was designed to educate the Red Army on how to conduct war operations. It was classified secret until its declassification in 1964, and was subsequently translated to English and edited by Orenstein and Glantz. Its original title was ''Collection of materials for the study of war experience, no. 11'' ({{lang-ru | link=no | ''Сборник материалов по изучению опыта Великой Отечественной войны № 11''}}, {{transl | ru | ''Sbornik materialov po izucheniiu opyta Velikoi Otechestvennoi voiny № 11''}})
*{{cite book | last = Healy | first = Mark | title = Kursk 1943: Tide Turns in the East | publisher = Osprey | location = London | year = 1992 | isbn = 978-1-85532-211-0 | ref = harv}}
*{{cite book | last = Healy | first = Mark | title = Zitadelle: The German Offensive Against the Kursk Salient 4–17 July 1943 | publisher = History Press | location = Stroud | year =
2008 | isbn = 978-1-85532-211-0 | ref = harv}}
*{{cite book | last = Healy | first = Mark | title = Zitadelle: The German Offensive Against the Kursk Salient 4–17 July 1943 | publisher = History Press | location = Stroud | year =
2010 | origyear = 2008 | isbn = 978-0-7524-5716-1 | ref = harv}}
*{{cite book | first3 = H.L. | last3 = Davies | last2 = Flynn | first2 = F.C. | last1 = Molony | first1 = C.J.C. | last4 = Gleave | first4 = T.P. | editor-last = Butler | editor-first = Sir James | editor-link = James Ramsay Montagu Butler | series = History of the Second World War, United Kingdom Military Series | title = The Mediterranean and Middle East, Volume V: The Campaign in Sicily 1943 and The Campaign in Italy 3 September 1943 to 31 March 1944 | publisher = Naval & Military Press | location = London | year = 2004 | origyear = 1973 | isbn = 1-84574-069-6 | lastauthoramp = y | ref = harv}}
* {{cite web | last = Licari | first = Michael J. | title = The Battle of Kursk: Myths and Reality | year = 2004 | work = | publisher = University of Northern Iowa | location = Cedar Falls | url = http://www.uni.edu/~licari/citadel.htm | accessdate = 4 September 2013 | ref = harv}}
* {{cite book | last = Newton | first = Steven | title = Kursk: The German View: Eyewitness Reports of Operation Citadel by the German Commanders | publisher = Da Capo Press | location
= Cambridge | year = 2002 | isbn = 0-306-81150-2 | ref = harv}}
*{{cite book | last = Nipe | first = George | title = Blood, Steel, and Myth: The II.SS-Panzer-Korps and the Road to Prochorowka | publisher = RZM; Casemate (distributor) | location =
Southbury; Newbury | year= 2010 | isbn = 978-0-9748389-4-6 | ref = harv}}
*{{cite book | last = Nipe | first = George | title = Decision in the Ukraine: German Panzer Operations on the Eastern Front, Summer 1943 | publisher = Stackpole Books | location =
Mechanicsburg, PA | year = 2012 | isbn = 978-0-8117-1162-3 | ref = harv}}
*{{cite book | last = Overy | first = Richard | authorlink = Richard Overy | title = Russia's War: A History of the Soviet Effort | publisher = Penguin Books | location = New York |
year = 1997 | isbn = 0-14-027169-4 | ref=harv}}
* {{cite book | last = Showalter | first = Dennis E. | title = Armor and Blood: The Battle of Kursk, The Turning Point of World War II | year = 2013 | publisher = Random House |
location = New York | isbn = | ref = harv}}
*{{cite book | last = Zamulin | first = Valeriy | title = Demolishing the Myth: The Tank Battle at Prokhorovka, Kursk, July 1943: An Operational Narrative | publisher = Helion & Company
| location = Solihull | year = 2011 | isbn = 1-906033-89-7 | ref = harv}}
*{{cite book | last = Zetterling | first = Niklas | last2 = Frankson | first2 = Anders | title = Kursk 1943: A Statistical Analysis | series = Cass Series on the Soviet (Russian) Study of War | publisher = Taylor & Francis (Frank Cass) | location = London | year = 2000 | isbn = 0-7146-5052-8 | ref = harv}}
 
 
 
 
 
==Vaata ka==
*[[Kurski lahing]]