Kuralased: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
34. rida:
Kuralased jäid esialgu [[Liivimaa ristisõda|Liivimaa ristisõja]] sündmustest kõrvale. 1201. aastal, pärast [[Riia]] linna rajamist saabusid sinna nende esindajad ja tegid [[Riia piiskop]]iga rahu. Konflikt algas, kui 1210. aastal ründasid [[Liivimaa]]lt tagasipöörduvad ristisõdijad Ojamaa väinas seal 8 laevaga olnud kuralasi. Ebaõnnestunud rünnaku käigus 30 rüütlit kaotanud ristisõdijad olid sunnitud taanduma. Hiljem samal aastal asusid kuralased mõnede liivlaste kutsel [[Riia lahing (1210)|Riiat piirama]] ja pidasid selle ümber lahinguid, kuid edu saavutamata taandusid lõpuks. Mõne aasta pärast kohtasid ristisõdijatega koos olevad [[friislased]] Ojamaal röövsaagiga kuralasi, piirasid nad ümber ja tapsid peaaegu kõik, saades nende neli laeva ja vara omale. Taas sõlmisid kuralased riialastega rahu 1225. aastal, mõjutatuna [[Mõõgavendade ordu]] ja Riia piiskopi ristisõdijate olulisest võidust [[Tartu lahing (1224)|Tartu lahingus]], kuid juba 1228. aastast on teada kuralaste ja semgalite rünnak [[Daugavgrīva klooster|Daugavgrīva kloostrile]].<ref>HLK, V (2), XIV (1–5), XXIX (1) lk 37, 101–107, 255</ref><ref>Švābe, lk 88</ref>
1230. aastal sõlmis osa kuralaste alasid riialastega (Riia linna, [[Riia piiskopkond|Riia piiskopkonna]] ja Mõõgavendade orduga) alistumislepingu, kus kohustuti maksma neile makse, pidama üleval neile määratud preestreid, osalema kristlaste sõjakäikudel ja võtma vastu ristiusu. On arvatud, et lepingu taga oli 1228./1229. aasta näljahäda, mil Riialt abi palunud kuralased lubasid vastutasuks [[ristiusk|ristiusu]] ja sellega kaasnevad kohustused vastu võtta. Teise arvamuse kohaselt võisid riialased kättemaksuks Daugavgrīva ründamise eest kuralaste juurde rüüsteretke teha ja nii näljahäda tekitada-võimendada ning nad alistuma sundida. Samas on peetud võimalikuks, et kuralased ise sellest leppest ei teadnudki ja see oli tehtud ühepoolselt, kuna 1230. aasta lõpus ja 1231. aasta alguses sõlmisid nad eesotsas valitseja [[
Pärast Mõõgavendade ordu hävitavat lüüasaamist 1236. aasta [[Saule lahing]]us ründasid leedulased järgmisel aastal Kuramaad, tapsid Engelberti ja ilmselt ärgitasid või sundisid kuralasi kristlusest loobuma. Kuna riialaste ja tegevuse lõpetanud Mõõgavendade ordu asemele loodud [[Liivi ordu]] tähelepanu pöördus vahepeal [[ristisõjad Venemaal|Vene riikide vastu sõdimisele]], siis hakati kuralaste alade tagasivallutamisega tegelema alles 1242. aastal pärast Vene-suunalise ekspansiooni nurjumist [[Jäälahing]]us. Suurem osa kuralaste maadest allutati 1242.–1245. aasta jooksul, toimus [[ristimine]], millesse kuralased vastumeelselt olevat suhtunud, ja sõlmiti uus alistumisleping. Leppe ühe tingimusena pidid kuralased ehitama [[Kuldīga ordulinnus|Kuldīga linnuse]], millest sai edaspidi Liivi ordu valduste keskus ja sõjaline baas Kuramaal. Vallutuse käigus võidi osa kuralastest Liivimaale küüditada, sellele viitab 1248. aastal [[Krimulda]]s mainitud ''Cursiculle'' küla. Kõik kuralaste alad alistati 1252.–1253. aastaks. Selle kinnitamiseks sõlmitud lepingute järgi läks 2/3 maast ordu ja 1/3 Kuramaa piiskopkonna võimu alla, määrati kindlaks maahärradele ja vaimulikele makstavad maksud, kohustati kuralasi osalema kristlaste sõjakäikudes ja ehitama ordule [[Klaipėda ordulinnus|Klaipėda linnus]]e ning kinnitati kuralaste omandiõigust maavaldustele. Lepiti kokku ka Põhja-Kuramaale 11 kiriku ehitamises. Sellest ajast on teada ka maade läänistamine teiste hulgas ka läänimeestele nimedega ''Velthune'', ''Reygyn'', ''Twertikine'' ja ''Saweyde'', kes tõenäoliselt olid kohalikud kurši ülikud.<ref>Švābe, lk 101–103</ref><ref>Latvijas vēstures avoti, 345, 348, 352, 353, 357–365</ref><ref>Kala, lk 16</ref><ref name=Dzenis>Dzenis, Vietējās izcelsmes lēņavīri Rietumlatvijā</ref>
| |||