Abja linavabrik: erinevus redaktsioonide vahel

1932. aasta kohtuprotsessil esitatud süüdistuse järgi algas "''seaduslikusest kõrwalekalduwal wiisil''" tegutsemine juba 1921.a. aruandes sihilikult suurema puhaskasu näitamisega. <ref>[http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=suur&pid=s664557&nid=51530 Postimees 12.02.1932, nr 36, lk 3.]</ref> Samasugune aruannete võltsimine jätkus süüdistusakti järgi ka järgnevatel aastatel – ühisuse aruanded polevat olnud õiged, ühisuse raha olevat välja makstud ilma vormilise ja sisulise aluseta, asjaajaja direktor Mats Kissa olevat ühisuse rahaga isiklikes huvides opereerinud jne. Kieseritsky seletuste kohaselt näitas Abja Wärnitsa ja Linatööstuse asjaajamisdokumentide revideerimine sedagi, et vabriku hooneid ehitati ilma igasuguse eelarve ja kontrollita, masinaid osteti rohkem kui tegelikult tarvis. Direktori maja ülikallis välismaalt tellitud sisustust ning majas tehtud kallist ümberehitust, mis väidetavalt samuti ühisuse raha eest valmis, nimetab revident „järjekindlaks pillamiseks“, mille tagajärjena tekkis ühisuse kahjudega töötamine ja võlgadega ülekoormamine. Perioodil 15. jaanuarist 1921 kuni 1. maini 1926 oli ühisuse raamatupidajaks Gustav Loewen (Gustaw Loewen). Kohtuprotsessil tunnistas ta, et kõik ühisuse asjad ajanud Mats Kissa isiklikult ning tema olnud vaid kui lihtne kantseleiametnik, kellel polevat olnud õigust tšekkidele ja aruannetele allakirjutamiseks<ref>[http://ais.ra.ee/index.php?module=202&op=4&tyyp=2&otsing_id=20140316115543983445&kokku=1&id=110702145533&f=1&active=&sess_id=9c127ec3499a3f08aa8c730eebcd5ae9 ERA.4190.1.100]</ref>.