'''István Örkény''' ([[5. aprill]] [[1912]] [[Budapest]] – [[24. juuni]] [[1979]] Budapest) oli ungari romaani- ja [[näitekirjanik]].
István Örkény sündis [[1912]]. aastal Budapestis farmatseudi perekonnas. Ta oli esimene välismaal mängitud ungari draamakirjanik. Örkény uuendas lühikeste lugude literatuurset žanri ajaning teda peetakse groteski meistriks keskKesk-Euroopas. Pärast keskkooli lõpetamist, õppis ta keemiat ja seejärel farmaatsiat. 1934. aastal lõpetas ta kooli ning sai keemiainseneri diplomi. Aastal 1941. tuli ta esimene raamat välja „Meretants“''Meretants''. Teise maailmasõja alguse ajal oli ta algul rindel, ja hiljem neli aastat Moskvas sõjavangis Moskvas. Seal ta kirjutas näidendi „Voronež“''Voronež''. Sõjavangis läbielatu andis ainet jutustuseks, mis pärast Ungarisse naasmist ilmusid 1946–1947aastail 1946.–1947. kogudes „Kuni''Kuni siia jõudsime“jõudsime'' ja „Laagrite''Laagrite rahvas“rahvas''. 1946. aastal tuli ta tagasi Budapesti. 1949–19531949.–1953. aastatel töötas ta Budapesti teatrites draamaturgina ja kirjandusala juhatajana. 1956–1960Aastail 1956.–1960. ta ei kirjutanud ühtegi teost, sest ei saanud publitseerida. 1970ndatel kirjutas ta veel kolm kuulsat näidendidnäidendit; „Veresugulased“''Veresugulased'', „Võtmeotsijad“''Võtmeotsijad'' ja „Pisti“''Pisti''. Nendele on iseloomulik igapäevasus, absurdsus, grotesk ja traagika. Tema viimane romaan on 1977. aastal ilmunud lühiromaan „Roosinäitus“''Roosinäitus''. Lisaks näidenditele kuulub Örkény loomingusse ka mitmeid filmitsenaariume, hulgaliselt jutustusi, reportaaže ja lühemat proosat. Ta olivõitis kaks1955. kordaja võitnud1967. aastal Attilla József auhinda (1955 ja 19671973. aastal), üks kord Kossuthi auhind (1973 aastal)auhinna. Ta suri 1979. aastal Budapestis.
