Leprosoorium: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
GerdaNelis (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
|||
3. rida:
Leprosooriumid said laia leviku [[keskaeg|keskajal]], eriti [[Euroopa]]s ja [[India]]s. Neid pidasid tihti mungaordud. Ajalooliselt on leeprat kardetud kui ravimatut ja väga nakkavat haigust. Leprosooriume rajati kas mägedesse ja teistesse kõrvalistesse kohtadesse, et tagada eraldatust, või just suuremate teede lähedale, et koguda annetusi nende ülalpidamiseks. Tänapäeval arvatakse, et leepraks liigitati ajalooliselt ka paljusid teisi, nüüdseks eristatud nahahaigusi, seega võis leprosooriumites olla ka muude haiguste all kannatajaid.
19. sajandi teise poole majandusliku kriisi aastatel Eestis ei arvestatud pidalitõve probleemidega ja tulemuseks oli 5 töötavat leprosooriumi juba 20. sajandi alguses. Nendeks olid: Muuli leprosoorium, Nina leprsoorium, Kuuda leprosoorium, Tarvastu leprosoorium ning Audaku leprosoorium.<ref>K. Kalling, „Vari minevikust“. Horisont, 1, 2006, lk 10-15</ref>
[[Kategooria:Meditsiiniasutused]]
| |||