Ta oli Tartu ülikooli rektor 30. detsembrist 1841 kuni 21. novembrini 1842.
== Uurimustöö ==
Alfred Volkmann saabus Tartusse, kaasas oma isiklik mikroskoop. Kohe siia saabumise järel tegi ühe olulise avastuse. Nimelt leidis ta, et uitnärvi ärritamine aeglustab südame tööd. Selle refleksi avastamine ei olnud mitte üksnes oluline vereringe regulatsiooni mõistmisel, vaid eelkõige sellepärast, et Volkmann avastas sellega uuenärvisüsteemi tööpõhimõtte, mida sel ajal ei teatud. Volkmanni katsest selgub, et närviteed ei kanna edasi mitte üksnes erutust, vaid võivad ka pidurdada füsioloogilisi protsesse. Seega on Volkmann närvisüsteemi pidurduse avastaja, kuigi on teisi, kes sellele avastusele pretendeerivad (Käbin, 1986). Nägemisfüsioloogia uuringud. Wagneri toimetatud "Handwörterbuch der Physiologie" (1846) nägemist puudutav peatükk, milles kirjeldab, miks ei ole nägemise seisukohalt oluline, et võrkkesta kujutis on ümberpööratud. Kirjutas 1836. aastal avaldas ta raamatu ''Neue Beiträge zur Physiologie des Gesichtssinnes ''(Lepzig: Breitkopf & Härtel, 1836): “Püstise (õigetpidise) nägemise kõige loomulikum seletus seisneb selles, et see ei vaja mingit seletust”. G.Th.Fechner oli abielus Volkmanni õega. Volkmann aitas Fechneril teha oma katseid, mis olid aluseks Fechneri "Elemente der Psychophysik" (1860) kirjutamisele. Osa Ernst Heinrich Weberi seadust (ärrituse vaevumärgatav juurdekasv on proportsionaalne ärrituse tugevusega) puudutavaid uurimusi avaldas Volkmann (1864) iseseisvalt. Näitas, et Weberi seadus kehtib lisaks puudutusele ka nägemises (lõigu pikkusteeristamises).<ref>Allik, J. (2013) Psühholoogia ajalugu. Konspekt lk. 89, 208-9</ref>
