Franz Brentano: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kirjutasin juurde kõik peale esimese tutvustuse. Tegu on otsetõlkega Wikipeedia leheküljest. |
Vormistasin paremini. |
||
3. rida:
'''Piirkond ''' lääne filosoofia
'''Kool ''' Brentano kool
|right|alt=kkkkk]]
'''Franz Clemens Honoratus Hermann Brentano''' ([[16. jaanuar]] [[1838]], [[Marienberg am Rhein]], [[Reinimaa]], [[Preisi kuningriik]] – [[17. märts]] [[1917]], [[Zürich]], [[Šveits]]) oli [[Saksamaa|Saksa]] filosoof ja psühholoog. Tema tööd mõjutasid muuhulgas [[Sigmund Freud]]i, [[Edmund Husserl]]it, [[Kazimierz Twardowski]]t ja [[Alexius Meinong]]it.
== Elulugu ==
Brentano sündis Marienbergis, [https://en.wikipedia.org/wiki/Boppard Boppard]i lähedal. Ta õppis filosoofiat Münheni, Würzburgi, Berliini ja Münsteri ülikoolides. Ta huvitus [[Aristoteles]]<nowiki/>est ja skolastilisest filosoofiast. Oma väitekirja ''On the manifold sense of Being in Aristotle'' kirjutas ta Tübingenis. Järgnevalt asus ta õppima [[teoloogia]]<nowiki/>t ning liitus Münheni ja seejärel Würzburgi usukooliga. Ta määrait katoliku preestriks 6. augustil 1864. Aastatel 1865-1866 kirjutas ja kaitses ta oma lõputöö, alustades seejärel lektoritööd [[Würzburgi ülikool]]<nowiki/>is. Tema õpilaste hulka kuulusid teiste seas [https://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Stumpf Carl Stumpf] ja [[Anton Marty]]. Aastatel 1870 kuni 1873 oli Brentano tugevalt seotud paavstliku eksimatuse debatiga. Selle dogma täieliku oponendina loobus ta preesterkonnast ja senisest ametist aastal 1873. 1879. aastal lahkus ta kirikust üldse. Aastal 1874 avaldas Brentano oma põhitöö: <nowiki>''</nowiki>Psühholoogia empiirilisest vaatepunktist<nowiki>''</nowiki> (''[https://en.wikipedia.org/wiki/Psychol Psychology from an Empirical Standpoint]''). Vahemikus 1874-1895 õpetas ta [[Viini Ülikool|Viini ülikool]]<nowiki/>is. Tema õpilaste hulka kuulusid [https://et.wikipedia.org/wiki/Edmund_Husserl Edmund Husserl], [https://et.wikipedia.org/wiki/Alexius_Meinong Alexius Meinong], [[Christian von Ehrenfels]], [[Rudolf Steiner]], [[T. G. Masaryk]], [[Sigmund Freud]], [[Kazimierz Twardowski]] ja paljud teised. Alustades oma professorikarjääri, sunniti ta 1880. aastal loobuma oma Austria kodakondsusest ja professoriametist, et abielluda. Ülikooli lubati tal jääda privaatdotsendina (''Privatdozent''). Pensionile jäämise järel kolis ta Florencesse Itaalias, naastes Zürichisse [https://et.wikipedia.org/wiki/Esimene_maailmas%C3%B5da I Maailmasõja] ajal. Brentano suri 1917. aastal.
== Elutöö<!--===Teoseid=== * (1862) ''On the several senses of Being in Aristotle'' (Von der mannigfachen Bedeutung des Seienden nach Aristoteles)
* (1867) ''The Psychology of Aristotle'' (''Die Psychologie des Aristoteles: Insbesondere seine Lehre vom nous Poiētikos''[http://www.archive.org/details/diepsychologied00brengoog])
19. rida ⟶ 21. rida:
* (1976) ''Philosophical Investigations on Space, Time and Phenomena'' (Philosophische Untersuchungen zu Raum, Zeit und Kontinuum)
* (1982) ''Descriptive Psychology'' (Deskriptive Psychologie)
* (2008) ''Psychologie vom empirischen Standpunkte. Von der Klassifikation der psychischen Phänomene.'' Ed. Mauro Antonelli. Heusenstamm: Ontos. ISBN 13: 978-3-938793-41-1--> ==
{{JÄRJESTA:Brentano, Franz}}[[Kategooria:Fenomenoloogia]][[Kategooria:Saksa filosoofid]][[Kategooria:Saksamaa psühholoogid]][[Kategooria:Sündinud 1838]][[Kategooria:Surnud 1917]]=== Intentsionaalsus ===▼
▲{{JÄRJESTA:Brentano, Franz}}[[Kategooria:Fenomenoloogia]][[Kategooria:Saksa filosoofid]][[Kategooria:Saksamaa psühholoogid]][[Kategooria:Sündinud 1838]][[Kategooria:Surnud 1917]] ==
Brentano on enim tuntud [[intentsionaalsus]]<nowiki/>e kontseptsiooni (mis on skolastilisest filosoofiast tuletatud kontseptsioon) kaasaegsesse filosoofiasse taastoomise tõttu, mida ta tutvustas oma loengutes ja töös <nowiki>''</nowiki>Psühholoogia empiirilisest vaatepunktist<nowiki>''</nowiki> (''[https://en.wikipedia.org/wiki/Psychology_from_an_Empirical_Standpoint Psychology from an Empirical Standpoint]''). Kuigi kontseptsiooni tõlgendati tihti kui suhet vaimsete tegevuste ja välise maailma vahel, defineeris Bentano seda kui peamist karakteristikut vaimses fenomenis, mistõttu saab seda eristada füüsilisest fenomenist. Igal vaimsel fenomenil ja psühholoogilisel tegevusel on oma sisu ning see on suunatud mingile kindlale objektile (intentsionaalsele objektile). Igal uskumusel, soovil ja muul taolisel on oma objekt. Psüühilised aktid on intentsionaalsed, need eeldavad oma objekti. Intentsionaalseks olemine või intentsionaalse objekti omamine on siinkohal võtmekohaks eristamaks psühholoogilist fenomeni füüsilisest fenomenist. Viimasel puudub võimekus genereerida originaalset intentsionaalsust.
| |||