Henri Werling: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
13. rida:
Pärast piiskop [[Eduard Profittlich]]i arreteerimist 1941. aastal sai Werlingist tema kohusetäitja. Werling küüditati 15. augustil 1945 Venemaale <ref name="memento">Leo Õispuu, "Küüditamine Eestist Venemaale: juuniküüditamine 1941 ja küüditamised 1940-1953." Raamat 6. Tallinn: Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit "Memento", 2003, lk 794, 798, 801, 802.</ref> (Permi aladele Uurali mäestikus), kus ta oli üheksa aastat. Werlingi küüditamisega langes Eesti Apostellikku Administratuuri staatusesse ''sedisvacantia rerum politicarum causa'' (juhtkond puudus poliitilistel põhjustel) <ref name="kirikuelu">"Kirik Eestis" -- Kiriku Elu 1(178) 2005, lk 15</ref>. Samas tegutsesid kogutused faktiliselt edasi, aga kuulusid Riia peapiiskopkonna alluvusse.
Peale üheksat aastat kestnud vangistust avanes 1954. a juunis Werlingil võimalus naasta Eestisse. Ta sai 1958. aastal uuesti ühenduse sugulastega Luksemburgis, kes ei olnud temast enam kuulnud 18 aastat. Sugulased taotlesid 1959. aastal Nõukogude võimudelt Werlingi lubamist Luksemburgi. Werlingi kõige noorema õe Marie-Anne Werlingi (1890-1973) abikaasa (Camille Reuteri) vend oli Émilie Reuter (1874-1973),
Pater Werling suri 22. veebruaril Kodasemal ning maeti 26. veebruaril 1961 Tallinna [[Liiva kalmistu]]le <ref name="kalmistu">Haua asukoht Tallinnas Liiva kalmistul: [http://www.kalmistud.ee/haudi?action=kaart&kalmistu=21&o=34281 Vana, F, 2-12]</ref>. Ühes oma viimastest kirjadest õdedele-vendadele mainis ta, et kui jõuaks veel ühe raamatu kirjutada, oleks selle pealkiri "Õnn olla katoliiklane". Peapiiskop Profittlichit ja paater Werlingit peetakse katoliku kirikus märtriteks, esimest veretunnistaja ja teist usutunnistajana.
==Teosed==
| |||