Jaak Olep: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
==Elulugu==
Jaak Olep oli sisearhitekt Maria Olepi abikaasa, teatrikunstniku [[Jaak Olep vanem|Jaak Olepi]] (1910–1971) poeg, [[Tiina Pikamäe]] vend.<ref name="ETBL" />
Lõpetas 1964 [[Tallinna 22. Keskkool]]i, 1971 [[Tartu Ülikool]]i. Oli 1971–80 ajalehe [[Sirp ja Vasar|Sirp ja Vasar]] korrespondent ja kunstiosakonna juhataja, seejärel [[Tolliamet]]i kunstiteadlane-kontrolör, 1982–85 ajakirja [[Kunst ja Kodu]] koostaja. 1989–91 töötas ajakirja [[Poliitika (ajakiri)|Poliitika]], hiljem Tallinna ajalehtede juures(Õhtuleht, Rahva Hääl, Eesti Päevaleht, Sirp, Eesti Ekspress, Esmaspäev, Eesti Aeg, Reede, Post, KesKus).<ref name="ETBL" />
Võeti sügisel 1964 Nõukogude Armeesse, kus teenis strateegilises lennuväes. Tuli Tartu ülikooli tagasi 1966 a.
Ülikooli ajal osales Jaak Olep [[kunstikabinet]]i töös,
Pärast akadeemilise stuudiumi lõpetamist 1971 a. oli J. Olep seotud kunstiga nii kriitiku, kunstilise juhi kui kunstnikuna. Töötas 1971-1977a. ajalehe “Sirp ja Vasar” korrespondendina ning aastani 1980 selle kunsti ja arhitektuuri lehekülgede toimetajana., seejärel 1980-1983 Tallinna sadama tollis kunsti ja väärismetallide eksperdina, kus aitas kaasa sel ajal ebasoosingus olnud Eesti edumeelsete kunstnike tööde ja näituste viimisele välismaale. Töötas 1983-1987 kombinaadis “ARS” monumentaalkunsti ateljee kunstilise juhina. Näiteks 1987 a. valmis koostöös abikaasaga tehtud projekti alusel kindral Lembit Pärna büsti alus Gonsiori tänaval. Ajavahemikul 1981-1985 oli ta ajakirja [[Kunst ja Kodu]] koostaja koos abikaasaga. Aastatel 1990-1991 töötas ta
Kunstis on teda kui kriitikut huvitanud valdavalt ruumilised kunstid (skulptuur, arhitektuur) ja teoreetilised probleemid. Ruumiliste kunstide juurde viisid teda isiklik sõprus eesti juhtivate skulptorite ([[Jaak Soans]], [[Ülo Õun]], [[Mare Mikof]]) ja arhitektidega ([[Toomas Rein]], [[Vilen Künnapu]], [[Ain Padrik]], [[Harry Šein]], [[Himm Looveer]]).
|