Kuumaveeallikas: erinevus redaktsioonide vahel

Kuumaveeallikate suurim osa toituv [[põhjavesi]] saab [[soojus]]t [[magma]] [[intrusioon]]idest vulkaanilistes piirkondades. Mõned kuumaveeallikad ei ole seotud [[vulkaan]]ide tegevusega ning sellistel juhtumitel saab vesi soojust konvektiivse tsirkulatsiooni käigus. Põhjavesi liigub allapoole ja jõuab üle 1 km sügavusse. Seal on geotermilise gradiendi (10 km sügavuseni umbes 30 °C ühe km kohta) tõttu [[kivim]]ite temperatuur kõrgem, kui ülevalpool.<ref name="eb"/>

 

 

20 °C isoterm kulgeb maakoores sügavusel alates 1500–2000 m [[igikelts]]a piirkondades kuni vähem kui 100 m lähistroopikas, troopikas jõuab ta pinnasesse. Aktiivse vulkaanilise tegevuse piirkondades ilmuvad kuumaveeallikad [[geiser|geisrite]] ja veeaurujugade kujul, sest vesi ja veeaur on seal ülekuumendatud (150–200 °C). Selliseid kuumaveeallikaid esineb [[Kamtšatka]]l ([[Paužetka]]), [[USA]]s ([[Suured geisrid]]), [[Uus-Meremaa]]l ([[Uairakei]]), [[Itaalia]]s ([[Larderello]]), [[Island]]il jms.<ref name="sne"/>