Leelismuldmetallid: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
A82818 (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
 
4. rida:
Leelismuldmetallide hulka arvati [[kaltsium]], [[strontsium]], [[baarium]] ning hiljem ka [[raadium]]. Et aga viimane ei ole stabiilne element, jäetakse ta mõnikord muldmetallide hulgast välja.
 
Kõik leelismuldmetallid kuuluvad [[Keemiliste elementide perioodilisussüsteem|perioodilisussüsteem]]i [[teise rühma pea-alarühm]]a. Peale nimetatute kuuluvad sinna ka [[magneesium]] ja [[berüllium]], mis on [[elektronkate|elektronkatte]] ehituselt leelismuldmetallidega sarnased, kuid aatomite väiksema raadiuse ning kõrgema [[ionisasioonipotentsiaal|ionisatsioonipotentsiaal]]i tõttu on nende omadused leelismuldmetallide omadest erinevad (nende hüdroksiidid ei lahustu vees ega ole leelised). Mõnikord arvatakse leelismuldmetallide hulka ka berüllium ja magneesium. Käesolevas artiklis berülliumi ja magneesiumi '''leelismuldmetallide''' hulka ei arvata, küll aga arvatakse nende hulka raadium.
 
Et leelismuldmetallide [[aatom]]itel on väliskihis ainult kaks [[elektron]]i, mis asuvad [[aatomituum|tuumast]] kaugel, loovutavad nad need elektronid kergesti, muutudes positiivse laenguga [[ioon]]ideks. Elektronide väliskihi ja eelviimase kihi ühesugusest ehitusest on tingitud kõikide leelismuldmetallide omavaheline suur sarnasus, erinevused seisnevad peamiselt suurema järjenumbriga elementide oluliselt suuremas [[keemiline aktiivsus|keemilises aktiivsuses]]. Keemiliste omaduste poolest kuuluvad leelismuldmetallid kõige aktiivsemate [[metall]]ide hulka [[leelismetallid]]e järel. Nad on väga tugevad [[redutseerija]]d.