Lineaarne pingestabilisaator: erinevus redaktsioonide vahel

 
'''Sulavkaitse'''<br />Kiirsulav kaitse (tüübitähisega F) ühendatakse toiteallika ja stabilisaatori vahele. Selle parameetrite leidmisel leitakse kõige pealt, pingestabilisaatori väljundi lühise korral, reguleertransistorit läbiv vool. Kui selle tõttu ületatakse transistori suurim lubatav hajuv võimsus, tuleb toiteallika ja stabilisaatori vahele ühendada piiramistakisti.
[[File:Skeem4.PNG|pisi|350px|Transistoriga kaitselülitus]]
'''Transistoriga kaitselülitus'''
Lihtsaimas lülituses kasutatakse stabilisaatori väljundahelas jadatakistist R1 ja sellega rööbiti olevat kaitsetransistori VT3, mille kollektori-baasi vahemik sildab reguleertransistori VT1 baasiahelat. Jadatakisti on üldiselt madalaoomiline ja valitakse selline, et stabilisaatori nimikoormusel oleks kaitsetransistor suletud ega mõjutaks stabilisaatori tööd. Kui koormusvool ületab teatud piiri, kasvab pingelang jadatakistil R1 väärtuseni, mis vastab võimendusrežiimis transistori normaalse baasipingeni (0,6...0,7 V Si- ja 0,15...0,25 V Ge-kaitsetransistori korral. Transistor VT3 avaneb ja reguleertransistor VT1 sulgub, kuna selle emitter ja baas omavad sama potensiaali.
 
[[File:Power supply with linear voltage regulator.svg|pisi|350px|Kiipstabilisaatoriga toiteallikas]]
49

muudatust