Süsinikkiud: erinevus redaktsioonide vahel

 

==Ajalugu==

Aastal 1958 lõi [[Roger Bacon (füüsik)|Roger Bacon]] suure jõudlusega süsinikkiud Parma Karbiidide Seltsi tehnoloogiakeskuses. Nüüd kutsutakse seda GrafTechi ülemaailmseks osakute ühinguks ja see asub [[Cleveland]]i lähedal [[Ohio]]s. <ref>[http://acswebcontent.acs.org/landmarks/landmarks/carbon/car3.html Bacon's breakthrough]</ref> Neid kiude toodeti kuumutades kunstsiidi niidikesi kuni nad söestusid. See protsess osutus ebatõhusaks, sest valminud kiud sisaldasid vaid 20% süsinikku ja neil puudus suur tugevus ning jäikus. 1960ndate alguses oli välja arendatud valmistusviis Dr Akio Shindo poolt, kes töötas Töösusliku Teaduse ja Tehnoloogia Agentuuris, mis asus [[Jaapan]]is. Ta kasutas toorainena [[polüakrüülnitriil]]i (PAN). Nõnda õnnestus toota süsinikkiudu, mis sisaldas u 55% süsinikku.

 

Rolls-Royce keskendus süsinikkiude kasutamisele mootori kompressorlabades. Kui selgus, et sellised mootorid on eriti haavatavad kokkupõrgetele lindudega, siis mõjus see ettevõtte äriplaanidele väga halvasti. RB-211 lennukimootorite osas satuti tõsistesse probleemidesse ja kaasnenud majandusraskused sundisid Briti valitsust 1971. aastal ettevõtet riigistama. Süsinikkiude tootmisettevõte müüdi ja selle alusel moodustati uus firma Bristol Composites.

 

 

Jaapani valitsus toetas kohalike ettevõtete tootearendust antud valdkonnas ja selleealane edu Jaapanis innustas ka USA ja Euroopa ettevõtteid asjaga tegelema. Turule hakkas lisanduma järjest uusi süsinikkiudude tüüpe.

1980ndatel jätkas Courtauld tegevust, kui suurim süsinikkiu tarnija spordikaupade turul. Laienemissoovidest kantuna otsustati ehitada tehas [[California]]sse, kuid plaan ei läinud ootuspäraselt ning lõppes sellega, et 1991. aastal väljus Courtauld süsinikkiu tootmisest.

 

 

==Struktuur==