James Rachels: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
10. rida:
[[Mozi]] õpetas, et inimeste vahel peaks valitsema kõiki hõlmav armastus, mis ei tee inimeste vahel vahet. [[Konfutsianism|Konfutsianistid]] ([[Mengzi]]) leidsid, et see õõnestaks [[perekond]]a. Ka hiljem on levinud seisukoht, et [[moraal]] käib käsikäes [[erapooletus]]ega. Selle idee kriitikud viitavad näiteks sellele, et vanematel on erilised [[kohustus]]ed oma laste vastu, mida neil ei ole teiste laste vastu. Selline on ka üldine arvamus. Peale selle, vanemate hoiak oma laste vastu ei peaks tulenema mitte kohustusest, vaid armastusest, ja tundub, et ka moraal nõuab seda. [[John Cottingham]] ütleb: "Vanem, kes jätab oma lapse põlema sellepärast, et hoones on keegi teine, kelle tulevane panus üldisesse heaolusse tõotab olla suurem, ei ole kangelane; ta on (õigustatult) moraalse põlguse objekt, moraalne pidalitõbine." See kehtib ka teiste armastussuhete kohta: tundub, et moraal kui erapooletus on vastuolus armastusega.
Erapooletuse printsiibi järgi ei tohi teatud inimesi või inimeste rühmi pidada erilisteks. See tundub usutav, kui jutt on [[rassism]]ist või [[antisemitism]]ist, kuid mitte oma [[perekond|perekonna]] puhul, mistõttu universaalse erapooletuse ideest tuleb loobuda. Mõne filosoofi järgi tuleb otsida uut moraalikäsitust, mis algusest peale tunnistaks, et isiklikest suhetest võivad tuleneda erilised kohustused. Kui aga erapooletuse ideest loobuda, siis riskime ilma jääda millestki tähtsast ning kaotame kõige loomulikuma ja veenvama argumendi rassismi ja [[seksism]]i vastu. Peale selle, pole absoluutselt kindel, et lastel on oma vanematele absoluutsed õigused. Oletame, et vanem usub, et kui tal tuleb valida oma laste toitmise ja nälgivate orbude toitmise vahel, peab ta valima esimese. See on küll loomulik, aga orvud vajavad ja väärivad toitu vähemalt sama palju, neil ei ole lihtsalt sünniga vedanud. Siis võib olla asjaolul, et tegu on oma lapsega, pole nii suurt moraalset tähtsust, kui tavaliselt arvatakse. Ei saa võtta lihtsalt eeldusena, et õige moraaliteooria peab olema kaldu nende poole, kellel on vedanud. Me ei saa lihtsalt eeldada, et üks vaade on õige ja teine mitte, vaid tuleb uurida, kuidas võimaluse korral vältida mõlemat probleemi.
Kas saab erapooletust ja vanemate erilisi kohustusi ühitada? Võime öelda, et erapooletus nõuab inimeste ühesugust kohtlemist ainult juhul, kui nende vahel ei ole asjasse puutuvaid erinevusi. Siis võib öelda, et see ongi asjasse puutuv erinevus, et tegu on vanema ja lapsega. Ent sellest ei piisa, sest muidu õigustaks valgete ja mustanahaliste erinevat kohtlemist see, et nad on eri rassist. Tarvis on ka öelda, miks see erinevus on oluline. [[Laps]]i tuleb küll kohelda [[täiskasvanu]]test erinevalt, sest nad on kaitsetumad ja habitumad ning oma ebaküpsuse tõttu süütud, ent see kehtib nii oma kui ka võõraste laste kohta.
Esimene argument on apelleerimine [[intuitsioon]]ile ja [[terve mõistus|tervele mõistusele]]. Need ei ole kuigi autoriteetsed. Ent sugulaste eelistamine arvatakse tulenevat [[sugulaste valik]]ust, mis soosib geene, millest oleneb [[lõimetishoole]]. Sellepärast ongi inimestel nii vältimatult tunded, mis panevad oma lapsi eriliselt kohtlema. Võidakse väita, et kui see juba nii on, siis tuleb ka moraaliteooria sellega vastavusse viia. Ent niisugune seletus ei ole moraalne õigustus. Sellest et see on meil geenides, ei järeldu, et see on moraalselt hea.
Teise argumendi järgi on inimestel vältimatult mingid sotsiaalsed rollid ja need toovad kaasa erilised kohustused, mille mittetäitmine on selle rolli halb täitmine. [[Lapsevanem]]a rollist tulenevad erilised kohustused oma laste vastu. Ent sellest argumendist tuleneb ainult, et kohustustel oma laste vastu on teistsugune alus kui kohustustel võõraste laste vastu, kuid ei tulene, et need kohustused on tugevamad, ent just seda tuleb näidata. Võidakse väita, et isa või ema, kes ignoreerib oma laste vajadusi, on halb lapsevanem. Ent samamoodi võib öelda, et inimene, kes ignoreerib orbude nuttu, on halb inimene. Peale selle, ühiskonnakorraldus, milles on ette nähtud vanemate roll, soosib neid lapsi, kellel on jõukamad vanemad, ja seda ühiskonnakorraldust ei pruugi pidada moraalselt heaks, sest selles etendab vedamine liiga suurt osa. Peale selle, niisugust sooja, armastavat perekonda nagu praegu näiteks 16. ja 17. sajandil ei olnud. Vanemlikud kohustused olid piiratumad ega olnud seotud kindumusega. 18. sajandini rõhutati laste kohustusi vanemate vastu, mitte ümberpöördult. Seetõttu ei saa nii lihtsalt väita, et vanemate tunded laste vastu on loomulikud.
Kolmanda argumendi järgi on niisugune ühiskonnakorraldus, milles
==Publikatsioonid==
| |||