Elektriline rakettmootor: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
16. rida:
==Tõukeained==
Elektrotermilistele mootoritele kehtib tavaline keemiliste rakettmootorite
[[süsihappegaas|CO<sub>2</sub>]], [[ammoniaak|NH<sub>3</sub>]], [[metaan|CH<sub>4</sub>]] ning [[hüdrasiin|hüdrasiini (N<sub>2</sub>H<sub>4</sub>]] katalüütilise lagunemise produkte. Viimase puhul saab lisaks vähendada vajalikku elektrivõimsust: hüdrasiin on ise populaarne [[monokütus]], mille lagunemine on tugevalt eksotermiline, tõstes temperatuuri juba ise 700 kraadini.
Ioonmootorite puhul on kergetel tõukeainetel aga kaks olulist puudust:
[[Pilt:PropulsiveEfficiency.svg|pisi|paremal|Raketi väline efektiivsus (jättes kõrvale soojuslikud kaod) on suurim, kui reaktiivjoa väljumiskiirus <math>\textstyle v_e</math> on võrdne raketi liikumiskiirusega <math>\textstyle u</math>]]
# Kuna raketi energeetiline efektiivsus hakkab langema, kui reaktiivjoa väljumiskiirus ületab raketi enda liikumiskiirust (energiat läheb kaduma tõukeaine kineetilise energia näol), ei ole liiga suur efektiivne väljumiskiirus hea,
# väljumiskiiruse kasvuga kaasneb ioonvoolu kasv, mis mootori disainis tähendab jämedamaid juhtmeid, suuremaid voole ja madalamat pinget.
Lisaks eelistatakse tõukeaineid, mille [[ioniseerimispotentsiaal]] on väike, vältimaks asjatut energiakulu.
Kasutatud on näiteks [[ksenoon|Xe]], [[tseesium|Cs]] ning [[elavhõbe|Hg]] aatomeid.
Plasmamootorites
|