Vikipeedia

Neokolonialism: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P parandasin skripti abil kriipsud
Resümee puudub
1. rida:
{{vikinda}}
 
Kasutades'''Neokolonialismiks ehk uuskolonialismiks '''nimetatakse [[II maailmasõda|II maailmasõjale]] järgnenud tendentsi, kus kasutades ära vähemarenenud [[Aasia]] ja [[Aafrika]] maade raskusi, surusid suurriigid neile peale majanduslepinguid ja poliitilisi kokkuleppeid ,millega allutasid need maad oma mõjule. Taolist poliitikat hakkati nimetama '''neokolonialismiks ehk uuskolonialismiks.'''▼
Kolonialism – poliitika mis taotleb vähem arenenud või nõrgemate maade kolooniateks ehk asumaadeks muutmist või nende allutamist muul viisil.▼
 
==Mõiste==
Koloniaalvalduste ümberjagamine pärast esimest maailmasõda.
▲KolonialismKolonialismiks –nimetatakse poliitikapoliitikat, mis taotleb vähem arenenudvähemarenenud või nõrgemate maade kolooniateks ehk [[Asumaa|asumaadeks]] muutmist või nende allutamist muul viisil.
 
==I maailmasõja järgne olukord==
Esimese[[I maailmasõda|I maailmasõja]] aastateaastatel toimusid aasjaAasia ja aafrikaAafrika maades olulised muutused, kuigi sõjategevus haaras vahetult ainult lähis[[Lähis-idaIda]] piirkonna.
Sõdivate poolte asumaad Aasias ja Aafrikas kujunesid tähtsaiks tooraine ja toidukaupade tarnijaiks.
Sealt tuli ka sõdureid ning tööjõudu.
Asumaade rahvad lootsid, et pärast ilmasõja lõppu saavad nad sõltumatuse ning omariikluse, kuid võitjariigid ([[Suurbritannia]], [[Prntsusmaa]], [[Jaapan]], [[Itaalia]]) ei soovinud kolooniatest loobuda.
Vähe sellest, pärast sõja lõppu puhkes võitjate vahel terav vaidlus [[Saksamaa]] ja [[Türgi]] endiste asumaade pärast Aasias ja Aafrikas.▼
Kuid võitjariigid (Suurbritannia, Prntsusmaa, Jaapan, Itaalia) ei soovinud kolooniatest loobuda.
 
▲Vähe sellest, pärast sõja lõppu puhkes võitjate vahel terav vaidlus Saksamaa ja Türgi endiste asumaade pärast Aasias ja Aafrikas.
Alade ümberjagamiseks mõeldi välja rahvasteliidu[[Rahvasteliit|Rahvasteliidu]] '''MANDAATSÜSTEEM'''mandaatsüsteem, mille kohaselt said mõned riigid volituse hallata teatud maa-alasid seni, kuni seasledsealsed rahvad on valmis oma riiki asutama.
Hallatavaid alasid nimetati mandaat-territooriumideks ehk mandaatmadeksmandaatmaadeks.
Lisaks sellele sõlmisid [[USA]], Suurbritannia, Jaapan ja Prantsusmaa lepingu, millega tunnustati üksteise saarevaldusi [[Vaikne ookean|Vaikses ookanisookeanis]].
Sellega saavutati lühikeekslühikeseks ajaks suurriikiesuurriikide tasakaal selles piirkonnas.
Samas allkirjastati leping, mis kutsus üles astumaaustama [[Hiina]] iseseisvust.
Lepingupooled kohustasid kinni pidama nn lahtiste uste ning võrdsete võimaluste põhimõtetest kaubanuskaubandus ja majandussidemete loomisel hiinagaHiinaga. See tähendas, et suurriigid loobusid vähemalt väliselt Hiina jagamisest mõjusfäärideks, ning hiinlastel tekkis võimalus luua ühtne riik.
Jaapani sõjaline sissetund 1930. aastailaastate pidurdassõjaline Hiinasissetung Hiinasse pidurdas riiklikku arengut ning sundis hiinlasi oma vabaduse eest võitlema.
Iseseisvusvõistlust suurriikide vastu pidasid ka mitmed teised Aasia ja Aafrika rahvad.
 
==II maailmasõja järgne olukord==
Rahvaste vabadusliikumine pärast teist maailmasõda.
Enne teistII maailmasõda elas asumaades ja mandaatmaades umbes kolmandik. Teine kolmandik asus riikides, mis ei olnud küll kolooniad kuid sellegipoolest sõltusid majanduslikult ja poliitiliselt suurriikidest.▼
▲Enne teist maailmasõda elas asumaades ja mandaatmaades umbes kolmandik. Teine kolmandik asus riikides, mis ei olnud küll kolooniad kuid sellegipoolest sõltusid majanduslikult ja poliitiliselt suurriikidest.
Pärast teist maailmasõda tärkas asumaade ja sõltlusriikide rahvastel uus lootus täielikuks iseseisvumiseks.
Suurimateks koloniaalriikideks olid sel hetkel Suurbritannia, Prantsusmaa, [[Belgia]], [[Portugal]] ja Holland.
 
Pärast sõja lõppu algaskialgas koloniaalimpeeriumite lagunemise ja uute riikide tekkimise ajajärk.
Suunanäitajateks olid siin Aasiariigid.
Suunanäitajateks olid siin Aasia riigid. Koloniaalvastuseisule vaatamata saavutas esimesel sõjajärgsel aastakümnel iseseisvuse suur hulk Aasia maid.
1950. aastate algul võtsid teatepulga üle Aafrika maad: esimeseks nende hulgas oli [[Liibüa]].
Kolonialismivastase võitluse tipuks sai 1950. aastate lõpp ja 1960. aastate algus, mil saavutasid iseseisvuse paljud troopilised Aafrika maad.
Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia ja Portugali kolooniaimpeeriumi varemile tekkis mõne aastaga umbes 30
uut riiki.
Järgmistel aastatel hõlmas iseseisvusliikumine ka ülejäänud koloniaaliterritooriumekoloniaalterritooriume.
Iseseisvumine kulges teravas võitluses emamaade ehk metropolide vastu. Ei Prantsusmaa, Suurbritannia, Portugal ega ka Holland soovinud meretagustest valdustest vabatahtlikult loobuda.
Koloniaalvõimu üritati säilitada ka sõjajõuga (Prantsusmaa [[Indo-Hiina|Indo-Hiinas]] ja [[Alžeeria|Alžeerias]], Holland [[Indoneesia|Indoneesias]] ja Portugal [[Angola|Angolas]]).
...
 
▲Kasutades ära vähemarenenud Aasia ja Aafrika maade raskusi, surusid suurriigid neile peale majanduslepinguid ja poliitilisi kokkuleppeid millega allutasid need maad oma mõjule. Taolist poliitikat hakkati nimetama '''neokolonialismiks ehk uuskolonialismiks.'''
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Neokolonialism"