Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
27. rida:
==Lepingu tagajärjed==
Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov saatis täievolilisele esindajale Eestis [[Kuzma Nikitin]]ile 23. oktoobril 1939 telegrammi, kus oli muuseas öeldud: "Te peate hoolitsema vaid selle eest, et meie inimesed, sealhulgas ka sõjaväelased Eestis, täpselt ja hoolikalt täidaksid abistamispakti ja Eesti asjadesse mittesekkumise printsiipi, ja hoolitsema, et ka Eesti pool suhtuks pakti samamoodi<ref>Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. 2011. Lk. 153.</ref>."
USA suursaadik Nõukogude Liidus [[Laurence Steinhardt]] iseloomustas pärast oma ringreisi Eesti olukorda 17. veebruaril 1940 järgmiselt: "Oma enamuses tunnetavad eestlased ja lätlased, et Nõukogude relvajõud, kelle esindajaid leidub kõikjal, eriti aga hakkavad nad silma raudteejaamades, kujutavad endast tegelikult okupatsiooniarmeed<ref>Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. 2011. Lk. 210.</ref>."
[[Paldiski]] elanikele tähendas baaside leping sunniviisilist kodude maha jätmist. Eesti võimud täitsid lepingut lootuses, et ka teine osapool seda täidab, mistõttu [[NSV Liit|Vene]] vägede tulekuks oli linn elanikest juba tühjaks tehtud. Paldiskist kujunes venelaste üks tähtsamaid baase. Kohe alustati merekindlustuste ehitamist vastavalt plaanile panna [[Soome laht]] lukku. Patareisid hakati ehitama [[Suur-Pakri|Suur-]] ja [[Väike-Pakri]]le ning [[Pakri poolsaar]]e tippu. Samaaegselt ehitati ka raudteekahuritele tulistamiseks mõeldud platvorme, mis on veel tänapäeval alles, kuigi võsastunud ning kõrvalises kohas.
| |||