Vedelikkromatograafia-massispektromeetria: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja Elibek (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Kruusamägi.
Elibek (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
29. rida:
Paljudes analüüsides on meid huvitav(ad) koostisosa(d) keerulises [[segu]]s. Kromatograafia roll on need koostisad sellest segust eraldada, et oleks võimalik nende tuvastamine ja kvantitatiivne määramine. Kvalitatiivsest vaatenurgast põhiliseks kromatograafia miinuseks on see, et komponente pole võimalik üheselt kindlaks määrata isegi siis, kui nad on täielikult eraldatud. Identifitseerimine põhineb komponentide [[retentsiooniaeg]]ade võrdlemisel referentsainete retentsiooniaegadega. Kuid sellisel juhul ei ole kindlalt võimalik öelda, kas tegu on just sama ainega. Samuti pole alati võimalik saavutada ainete kromatograafilist lahutust. MS-i võimsus seisneb selles, et massispektril on info komponentide kohta piisavalt iseloomulik. See info võimaldab komponente väga suure kindlusega identifitseerida.<ref name="Ardrey" />
 
Kui analüüs vajab analüüdile iseloomulikku informatsiooni, siis detektorite hulgas pole MS-ile vastast. Informatsioon, mis on saadud näiteks [[fotofioodrivifotodioodrivi detektori]] abil on suhteliselt piiratud, samal ajal kui massispektrid sisaldavad informatsiooni [[molekulaarioon]]ide ja [[element]]ide kohta ning struktuurilist infot, et kromatograafiliselt lahutatud komponendid oleks üheselt mõistetavad. Massispektromeetrit kasutades suureneb märgatavalt võime segus leiduvat komponenti identifitseerida.<ref name="WSM" />
 
Klassi-spetsiifiliste detektorite (näiteks UV-detektori) puhul on raske täielikult tuvastada tundmatuid aineid. Selliste detektorite meetodid on tavaliselt arendatud selleks, et kinnitada kindla analüüdi olemasolu. Kui on tegemist lihtsate segudega, siis sellest täiesti piisab.<ref name="WSM" />