Balti Hertsogiriik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
IFrank (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
IFrank (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
43. rida:
Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale vaatamata, valiti [[Stäel von Holstein]]i juhitav ühine maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid Kuramaa, Liivimaa, Saaremaa, Riia ja Eestimaa rüütelkondade, linnade, vaimulikkonna ja valdade talupoegade esindajad. Maanõukogu koosnes 58 liikmest. [[12. aprill]]il [[1918]] kuulutas [[Baltimaade Ühendatud Maanõukogu]] (''Der Vereinigte Landesrat für Livland, Estland, Ösel und Riga'') [[Riia]]s Balti Hertsogiriigi välja.
 
Balti Hertsogiriik oli kavandatud [[seisus]]liku, ebademokraatliku riigina, nagu olid ka teised selleaegsed saksa väikeriigid;. ajaloolistelÜldist hääleõigust ei saanud kehtestada ka rahvastiku ülekaalukat osa moodustavate eestlaste ja lätlaste eeldatava ebalojaalsuse tõttu loodavale riigile. Ajaloolistel põhjustel oli Maanõukogus ülekaal end sakslasteks pidavatel isikutel. Eestlastest ja lätlastest kuulusid Maanõukogu koosseisu vähetuntud isikud, toetuse saavutamine mõjukamatelt ja tuntumatelt eesti poliitikutelt (sealhulgas [[Konstantin Päts]]) nurjus. [[Hertsog]]iks pidi esialgse kava kohaselt saama [[Preisimaa kuningas]], kes oli ka [[Saksamaa keiser]] [[Wilhelm II]], kuid Saksamaa väikeriikide valitsejate vastuseisu tõttu jäi lõplikuks riigipea kandidaadiks [[Mecklenburgi hertsog]] [[Adolf Friedrich]]; samuti jäi teostamata plaan taastada Kuramaal omamaine [[Bironid|Bironite]] dünastia. Hertsogiriik jaotati eesti-läti keelepiiri järgi seitsmeks [[kanton]]iks ([[Kuramaa]], [[Riia]] linn, [[Latgale]], [[Lõuna-Liivimaa]], [[Põhja-Liivimaa]], [[Saaremaa (maakond)|Saaremaa]] ja [[Eestimaa]]). Hertsogiriiki pidid kuuluma ka varem Baltimaade koosseisu mitte kuulunud Latgale ja [[Setumaa]].
 
[[27. august]]il sõlmisid [[Saksamaa]] ja [[Nõukogude Venemaa]] täiendava lisalepingu [[Bresti rahu]]leppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja [[Kuramaa]]l. [[Wilhelm II]] tunnustas seejärel 22. septembril 1918 hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust.