Torino surilina: erinevus redaktsioonide vahel

▲Tekkinud kujutis on [[röntgen]]lik, st ka luustik on õrnalt nähtav<ref>http://www.staycatholic.com/the_shroud_of_turin.htm</ref>. Kujutise kolmedimensiooniline analüüs on näidanud, et tegu on olnud reaalse, kolmemõõtmelise inimesega.

▲Esimene kaheldamatu Torino surilina mainimine pärineb [[14. sajand]]ist{{Lisa viide}}. Prantsuse rüütel [[Geoffroy de Charny]] pani selle [[20. juuni]]l [[1353]] [[Lirey]] kirikus avalikult välja ja see tekitas avalikkuses vastumeelsust, sest Lirey kuulus Troyes' piiskopkonda ja Troyes' piiskop teatas pärast uurimist, et see lina polevat muud kui värvitud lõuend.

▲Aastal [[1389]] nimetas piiskop Pierre D'Arcis seda kirjas vastupaavstile [[Clemens VII (vastupaavst)|Clemens VII-le]] võltsinguks ja lisas, et ka tema eelkäija Henri de Poitiers pidas seda võltsinguks, kuna [[Piibel|Piiblis]] pole selle kohta midagi öeldud, ehkki kujutis surilinal pidanuks igale selle nägijale meelde jääma.

▲[[Jean Calvin]] nimetas [[1543]] surilina võltsinguks, sest [[Johannese evangeelium]]i järgi olevat Jeesuse surilina olnud kaheosaline: keha jaoks eraldi ja pea jaoks eraldi (Jh. 20:6-7).<ref>John Calvin, "''Treatise on Relics''" 1543, tõlkinud Valerian Krasinski 1854; 2. trükk Edinburgh: John Stone, Hunter & Co. 1870; ümbertrükk Joe Nickelli sissejuhatusega, Amherst: Prometheus Books, 2009</ref> Siiski on ka pea jaoks olnud [[Jeesuse higirätik]] ehk (ladina k. 'Sudarium') säilinud. Higirätikul on sarnased verejäljed mis Torino surilinal ja ka vregrupp on sama<ref>http://www.shroud.com/guscin.htm</ref>.

▲[[1988]] [[radiosüsiniku meetod]]il tehtud analüüs näitas, et tegu on [[keskaeg]]se võltsinguga. Ühel ajal analüüsiti kiunäidiseid [[Arizona ülikool]]is, [[Oxfordi ülikool]]is ja [[Zürichi Tehnikaülikool]]is. Nad jõudsid järeldusele, et taimed, millest lina on valmistatud, on kasvanud vastavalt 646±31, 750±30 ja 676±24 aastat tagasi. Selle kaalutud keskmine oli 689±16 aastat, mis vastas 68% tõenäosusega aastaile 1273–1288 ja 95% tõenäosusega aastaile 1260–1390. Vastav ametlik ja täielik aruanne ilmus ajakirjas "[[Nature]]"<ref>P.E. Damon, D.J. Donahue, B.H. Gore, A.L. Hatheway, A.J.T. Jull, T.W. Linick, P.J. Sercel, L.J. Toolin, C.R. Bronk, E.T. Hall, R.E.M. Hedges, R. Housley, I.A. Law, C. Perry, G. Bonani, S. Trumbore, W. Woelfi, J.C. Ambers, S.G.E. Bowman, M.N. Lesse, M.S. Tite. "''Radiocarbon Dating of the Shroud of Turin''". Nature 1989, 337, 611-615</ref>. Siiski osutus [[1988]] analüüs valeks, sest analüüsimiseks võeti lina osi põlenud ja paigatud osast. Hiljem selgus, et proovid võeti tulekahjustusi saanud kohast, mis oli paigatud<ref>http://www.shroudofturin4journalists.com/carbon14.htm</ref>.

▲[[Šveits]]i [[politsei]] [[kriminalist]] Max Frei ja [[Iisraeli]] [[botaanik]] Uri Baruch on uurinud surilina ja avastanud, et seal peal on taime- ja kivimiosi, millest osad esinevad üksnes [[Iisrael]]is [[Jeruusalem]]ma lähistel<ref>http://www.world-mysteries.com/sar_2.htm</ref>, teised muuhulgas ka [[Istanbul|Konstantinoopol]]is ja [[Edassa]]s [[Türgi]]s<ref>Max Frei, "''Nine Years of Palynological Studies on the Shroud''", Shroud Spectum International, juuni 1982, lk. 3-7</ref>. Frei oli [[Skeptitsism|skeptikute]] arvates isehakanud asjatundja, kellel polnud vastavat väljaõpet, ja varem oli ta tuntuks saanud sellega, et tunnistas õigeks "[[Hitleri päevik]]u", mis pisut hiljem leiti olevat võltsing<ref>Robert Carroll, "''The Skeptic Dictionary''", Hoboken, John Wiley and Sons 2003, ISBN 0-471-27242-6</ref>.