|
[[Mass-spektromeeter]] koosneb kolmest põhikomponentidest: ioonide allikast, masside analüsaatorist ja laetud osakeste detektorist(2). Ioonide allikas ehk [[ionisaator]] konverteerib mõni koguse proovi ioonideks. On palju erinevaid [[ioniseerimistehnika]]id, sõltuvalt aine faasist (tahke, vedel või gaas) ja sellest kui efektiivsed erinevad ioniseerimismehanismid on. Ekstrageerimissüsteem eraldab laetud osakesi proovist ning suunab neid läbi mass-analüsaatori detektori peale. Erinevate proovi fragmentide massi erinevus lubab mass-analüsaatorile sorteerida ioone vastavalt mass/laeng suhele. Detektor mõõdab kui palju igat sorti iooni on (st. Kui palju on osakesi iga konkreetse mass/laengu suhega).
Mass-spektoskoopia annab nii [[kvalitatiivse|kvalitatiivne|kvalitatiivse]], kui ka [[kvantitatiivse|kvantitatiivne|kvantitatiivse]] analüüsi võimalusi. Näiteks see võimaldab identifitseerida tundmatuid ühendeid, määrata elementide ja molekulite isotoopilist koostist, võimaldab ennustada ühendite struktuuri fragmentide vaatlemise kaudu. Veel kasutatakse mass-spektromeetriat, et määrata mingite konkreetsete ühendite kogust proovis. MS-at väga tihti kasutatakse analüütilistes laborites, et uurida väga erinevate ühendite [[keemilisi|keemia|keemilisi]], [[füüsika|füüsikalisi|f[[sika]] ja [[bioloogia|bioloogilisi|bioloogia]] omadusi.
Kui analüütiline meetod MS-il on palju eeliseid:
*1. Suurem tundlikus võrreldes teiste meetodiga, kuna mass-laenguline [[filter]], kui analüsaator, vähendab välise [[keskkonna|keskkond|keskkonna]] mõju.
*2. Väga hea meetod uute ühendite avastamiseks või oletuste kontrollimiseks.
*3. Annab informatsiooni elementide massi kohta.
Kuigi on ka mõned puudused:
*1. Ei saa eristada [[optilisi|optiline isomeeria|optilisi]] ja [[geomeetrilisi isomeere|geomeetriline isomeeria|geomeetrilisi isomeere]] ja [[asendusrühmad]]e positsiooni [[aromaatilises tuumas|aromaatiline tuum|aromaatilises tuumas]] o-, m- ja p- asendites.
*2. Kasutamisvõimalused on piiratud kui meil on tegemist süsivesinikutega, mis annavad sarnaseid ioone fragmenteerimisel.
==Lihtne näide:==
Järgmine näide illustreerib ühe klassikalise mass-spektromeetri tööd. Oletame et prooviks võetakse tavalise [[keedusoola]], ehk NaCl. Ioonide allikas proovi [[aur|aurustamine|aur]]ustatakse ja ioniseeritakse, ning saadakse [[naatrium]]i (Na+) ja [[kloor]]i (Cl-) ioone. Naatriumi ioonid on [[monoisotoop]]sed (st. et tavaliselt on Na-l ei leidu teisi isotoope) ja omavad massi 23 [[amü]] (aatom mass-ühikuid). Kloriidioonid on tavaliselt esitatud kahe isotoopina, millest ühe mass on umbes 35 amü, ning teine on 37 amü (naturaalse koostise jures on seda umbes 25%). Mass-spektromeetri analüsaatori osa sisaldab [[elektri-Elektriväli|elektrivälielektri]]- ja [[magnetväljuMagnetväli|magnetvälimagnetväl]]ju, mis mõjuvad oma jõududega nendes väljades rändavate ioonide peale (laetud osakeste peale). Sellise mõju käigus erinevate komponentide [[kiirus]] suureneb või väheneb elektriväljas, ning nende [[traektoortrajektoor]] muundub magnetväljas. Kõik need muutused sõltuvad ioonide mass-laengu suhest. Kergemad ioonid kalduvad oma esialgse liikumissuuna suhtes rohkem kui raskemad ioonid (see põhineb [[Newtoni teiseteine seaduseseadus|Newton'iNewtoni teineteise seadusseaduse]] peale, F = ma). Sellisel viisil erinevaid NaCl komponente eraldatakse teineteisest, ning detektori peale, mis omakorga loendab iga komponeti kogust. Saadud informatsiooni kasutatakse esialgse elementi, ehk proovi koostise, ning erinevate isotoopide suhete määramiseks. Näiteks me võime öelda, et proovis oli kindlasti ni kloriidi, kui ka naatriumit, ning uurida välja, et NaCl esines ka kloori kaks isotoopi ja uurida nende suhet.
==Põhietapide lühike kirjeldus==
| 