Kasutaja:H.Ehrpais/Kosmoseprügi: erinevus redaktsioonide vahel

[[Fred Whipple]] kirjeldas esimesena väikeseid osakesi, mis olid liiga väikesed, et Maa ülemises atmosfääris enda kiirust säilitada ja seetõttu kukkuvad Maa poole ning nimetas need mikrometeoriitideks. Need osakesed on pärit [[udukogu||kosmilisest udukogust]] või [[komeet||komeetidest]].Fred Whipple uurimustöö näitas, et suurte meteoriitidega kokkupõrked kosmoselaevadega on väga haruldased, aga mikrometeoriitidega, mis on umbes tolmuterade suurusega, põrkutakse kokku regulaarselt<ref name=whipple1951>Whipple, Fred. [http://adsabs.harvard.edu/abs/1951ApJ...113..464W "A Comet Model. II. Physical Relations for Comets and Meteors"], ''Astrophysical Journal'', Volume 113 (1951), pp. 464–474.</ref> . Mikrometeoriitidega kokkupõrgete vastu töödatitöötati välja [[Whipple kilp]], mis on õhuke põrkeraud kosmoselaeva seinast eemal, mille tulemusena mikrometeoriidid lagunevad ja ei tekita suuri kahjustusi kosmoselaeva seintele.

Kosmoserännakute algusest peale on NORAD (North American Aerospace Defense Command) kõikide Maa orbiidile jõudnud objektide asukohtadel silma peal hoidnud. Nende andmebaasides on ka infot muude objektide, mis on sattunud sinna orbiidil toimunud plahvatuste tõttu. NORAD-i andmeid kasutades uuris [[Donald Kessler]] kosmoseprügi ja kosmoseprügi vaheliste kokkupõrgete poolt tekitatud ohtu kosmoselaevadele ning leidis, et kuna komoseprügikosmoseprügi ei lagune ainult väikesteks tükkideks, siis nende tükkidega kokkupõrked võivad hävida isegi suured kosmoselaevad.<ref name=k9165>Kessler 1991, p. 65.</ref>. Kuna kosmoseprügi laguneb tükkideks, siis suure kosmoseprügi kontsenratsioonikontsentratsiooni korral võib tekkide ahelreakstioonahelreaktsioon, mis on tõsiseks ohuks orbiidil olevatele objektidele.<ref name=k09>Kessler 2009</ref>

Juba kaheksakümnendatel sai NASA-le ja teistele USA organisatsioonidele selgeks, et on vaja piirata kosmoseprügi teket tulevikus. Näiteks eemaldati varem plahvatusi tekitanud rõhu suurenemine kütusepaakides, et vältida kosmoselaevade lagunemist väiksemateks tükkideks.<ref name=s50>Schefter, p. 50.</ref> Kuna Nõukogude Liit ei olnud kosmoseprügi kohta uurimustöid suurel määral tehtud, siis suur kosmoserännakute arv suurendas probleemi veelgi. Üheksakümnendate lõpus arvati, et orbiidil on umbes 8500 objekti. Paremaid uurimismeetodeid kasutades ja ka uute missioonidega hinnati see 2005. aastal 13000 objektiks By 2005 ,<ref>In the time between writing Chapter 1 (earlier) and the Prolog (later) of ''Space Debris'', Klinkrad changed the number from 8,500 to 13,000 – compare p. 6 and ix.</ref> , 2006. aastal 19000 objektiks<ref>Michael Hoffman, [http://defensenews.com/blogs/space-symposium/ "It's getting crowded up there."] ''Space News'', 3 April 2009.</ref>) ja 2011. aastal juba 22000 objektiks.<ref>[http://www.foxnews.com/scitech/2011/04/06/space-junk-threat-grow-astronauts-satellites/ "Space Junk Threat Will Grow for Astronauts and Satellites"], Fox News, 6 April 2011.</ref>. Uue info omandamise järel onoli selge, et kosmoseprügi hulk on nii suur, et on suur võimalus kosmoseprügi omavahel kokkupõrkeks, mis tekitab järjest rohkem prügi ning tõstab ohtu kokkupõrgeteks.<ref>[http://www.bbc.co.uk/news/world-us-canada-14757926 Space junk at tipping point, says report], BBC News, 2 September</ref>

Iga kokkupõrge väiksemate tükkidega ei hävita satelliiti, kuna kasutatakse Whipple kilpe, kuid see ei tähenda, et need kokkupõrked probleeme ei tekita. Kõige suuremat ohtu tekitavad mikrokokkupõrked päikesepaneelidele. Päikesepaneele on raske varjestada, sest suurima produktiivsuse jaoks on vaja paneelid võimalikult suurel pindalal laiali. Väiksema kosmoseprügi ja päikesepaneelide kokkupõrkel tekkivad väikesed gaasi-laadsed osakesed, mistõttu nad ei ole ohuks teistele kosmoselaevadele. Küll on aga need osakesed laetud ja seetõttu on ohuks päikesepaneelidele ennasteleendile.

Kosmoseprügi on muutumas järjest suuremaks ohuks mehitatud kosmosemissioonidele. Kuigi suurt katastroofi pole kosmoseprügi tõttu põhjustatud, enamasti sest mehitatud kosmosemissioonid on lühikesed ning mitte nii tihedad, siis [STS-59] põrutas väike osake aastal 1994, mis läks läbi umbes poole kaitsvast klaasist. Väikeste kokkupõrgete hulk on järjest suurenenud ning nende riskidega on hakkatudhakatud järjest rohkem arvestatama<ref>Christiansen, E. L., J. L. Hydeb and R. P. Bernhard. "Space Shuttle debris and meteoroid impacts." ''Advances in Space Research'', Volume 34 Issue 5 (May 2004), pp. 1097–1103. {{doi|10.1016/j.asr.2003.12.008}}</ref>.