Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei: erinevus redaktsioonide vahel

Jaanuaris 1918 avaldasid esseerid ajalooliselt esimese programmilise Eesti iseseisvuse kava brošüüris "Eesti Töövabariik", autoriks Gustav Suits. Samal ajal andis Hans Kruus Nõukogude valitsuse rahvusasjade rahvakomissarile [[Jossif Stalin]]ile Petrogradis üle memorandumi Eesti iseseisvusest ja Eesti Töövabariigi loomise kavast, mille esimeseks propageerijaks oli olnud [[Gustav Suits]]. Stalin pidas arutelu vääriliseks üksnes nõukogude vabariigi väljakuulutamist Eestis, kuid ütles, et sellega pole kiiret.

1918. aasta alguses ilmus 5000-es eksemplaris 16-leheküljeline brošüür pealkirja all "Eesti Töövabariik", allpealkirjaga Eesti Sotsialistide-Revolultsionääride Partei märgukiri Eesti iseseisvuse küsimuses. [[3. jaanuar]]il 1918 esitati Eesti Töörahva Nõukogu Täidesaatvale komi­teele saatkonna kaudu, millesse kuulusid Gustav Suits, Johannes Semper ja Jaan Kärner, Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei märgukiri Eesti ise­seisvuse asjus, milles pooldati Eesti riiklikku iseseisvust, mitte aga Sotsiaaldemokraatide poolt propageeritavat ühist riiki [[Nõukogude Venemaa]]ga. 4. jaanuaril [[ESRP Keskkomitee]] koosolekul otsustatime koalitsioon enamlastega lõpetada, sest juba selle ajani umbes paarinädalaliselgi koos­töö ajal oli selgunud, et sotsialistid-revolutsionäärid ei suuda avaldada enamlastele pea mingit nimetamisväärset mõju, kuna aga viimased kasutavad koalitsiooni, et oma partei [[diktatuur]]i näidata töörahva valitsusena.