Kvadrootor: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P sensor -> andur |
|||
4. rida:
Lennuajaloo algusaastatel peeti kvadrootoreid lahenduseks mitmetele vertikaallennu puhul esile kerkivatele probleemidele; jõumomendist tekkivad juhtimisprobleemid (ning tõstejõudu mittetekitava [[tüürpropelleri]] tõhususe küsimused) on võimalik kõrvaldada oluliselt lühemate labadega konstruktsiooniga, mille puhul tiivikud vastassuundades pöörlevad. Seda on ka lihtsam ehitada. Aastatel 1920 kuni 1930 loodi mitmeid mehitatud lennuks sobilikke seadmeid. Nende seas olid esimesed edukad vertikaalseks õhkutõusuks ning maandumiseks sobilikud lennumasinad. Paraku oli esimeste prototüüpide tõhusus madal ning hilisemad prototüübid nõudsid piloodilt märkimisväärselt stabiliseerimisponnistust ning olid alajuhitavad.
Kvadrootoritel põhinevad lahendused on viimasel ajal seoses [[mehitamata õhusõiduk]]itega seotud arendustegevusega populariseerunud. Neid sõidukeid stabiliseerivad elektroonilised juhtsüsteemid ning [[
Kvadrokopteritel on sama suurusega helikopterite ees mitmed eelised. Esiteks ei vaja nad tiiviku laba nurga reguleerimise mehhanisme, mis lihtsustab sõiduki ehitamist ning hooldust. Teiseks võimaldab nelja tiiviku kasutamine tiivikute väiksemaid diameetreid, mistõttu on nende kineetiline energia lennu ajal madalam. See vähendab võimaliku kokkupõrke puhul tekkivat kahju. Väikesed mehitamata õhusõidukid on seetõttu lähidistantsidel keskkonnale ja iseendale mõnevõrra ohutumad. Mõnikord on tiivikutel kokkupõrgetel tekkivate kahjustuste vältimiseks ka kaitseraamid.
|