Läänemeresoomlased: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
40. rida:
Läänemeresoomlaste endanimetus oli ''inhemene'' või ''inhemine''.
Tüvi ''inhe'' kõlas algselt ''inše'', mis tuleneb uurali tüvest ''inSe'' (isik, mees, järeltulija), misjärel häälik š muutus ajapikku häälikuks h ning inšest sai ''inhe'', hiljem läks mõnes keeles või murrakus kaduma ka h.
Tänaseks on häälikud kohti vahetanud (metatees) või kadunud sootuks (nt. võru inemine, karjala ihmini, soome ihminen, liivi imi, eesti inimene, samuti inimenen, inehmo, inhiminen, inihminen, inemine, ihmeno, ihminen, inehmine jne. ).▼
Eestlaste keskaegne väidetav endanimetus ''maarahvas'' tuleneb tüvest maa (ka ''moa'', ''mua'', uurali ''*maγe, mage'') ja vanagermaani sõnast ''þrawwaz''
▲Tänaseks on häälikud kohti vahetanud või kadunud sootuks (nt. võru inemine, karjala ihmini, soome ihminen, liivi imi, eesti inimene, samuti inimenen, inehmo, inhiminen, inihminen, inemine, ihmeno, ihminen, inehmine jne. ).
▲Eestlaste keskaegne väidetav endanimetus maarahvas tuleneb tüvest maa (ka moa, mua, uurali *maγe, mage) ja vanagermaani sõnast ''þrawwaz''-täiskasvanud. Siit ka eesti naiste-rahvas ja meeste-rahvas. Endanimetuse maarahvas etnonüümina kasutamise kohta tõendid puuduvad, pigem kasutati seda talupojaseisuse rõhutamiseks: maakeel, maainimene, Esti-Ma-rahva kalender jne. Pealegi eelistati kuni XX sajandi keskpaigani märkida oma päritolu sünnimaakonna järgi: see-ja-see Järvamaalt, Virumaalt, Saaremaalt jne.
Eestlaste nüüdne endanimetus eestlased pärineb vanast saksa eksonüümist Ehsten ning on võetud kasutusele [[Johann Voldemar Jannsen]]i poolt pärast 1857. aastat.
| |||