DNA: erinevus redaktsioonide vahel

==DNA üldstruktuur==

DNA on [[polümeer]], mille [[elementaarlüli]]deks on [[desoksüribonukleotiidid]] (lühidalt ka lihtsalt nukleotiidid). Harilikult koosneb DNA [[adeniin]]ist (A), [[guaniin]]ist (G), [[tsütosiin]]ist (C) ja [[tümiin]]ist (T). Polümeer on moodustunud sidemetega nukleotiidi [[fosforhape|fosforhappejääkide]] ja [[desoksüriboos]]ide 3' [[Süsinik|süsinikuaatomite]] vahel. Seega moodustavad fosforhappejäägid ja desoksüriboosid DNA ahela nn. ''suhkur-fosfaat selgroo'', mille küljes paiknevad [[glükosiidside]]metega erinevad lämmastikalused (vastavalt [[adeniin]], [[guaniin]], [[tsütosiin]] ja [[tümiin]]).

Lämmastikaluste vabad [[hüdroksüülrühm]]ad, [[aminorühm]]ad ja [[hapnik]]u [[aatom]]id moodustavad kergesti omavahelisi [[vesinikside]]meid. Konkreetsete nukleotiidide järjestust üksikus DNA ahelas nimetatakse ''DNA primaarstruktuuriks''.

Enamasti esineb DNA elusorganismides kahe [[antiparalleelsus|antiparalleelse]] omavahel [[komplementaarsus|komplementaarse]] ahela kujul (st kohakuti paiknevad ahelate A ja T ning G ja C nukleotiidid). Sellisel juhul moodustuvad vastavate lämmastikaluste vahele kõige stabiilsemad vesiniksidemete rühmad (toimub [[Watson-Cricki paardumine]]), ja DNA ahelad pöörduvad nende vahelise pikitelje ümber [[kaksikheeliks]]iks, nii et lämmastikaluste paarid jäävad [[heeliks]]i sisemusse (seda nimetatakse ''DNA sekundaarstruktuuriks''). Kaksikheeliksit stabiliseerivad omavahel [[komplanaarsus|komplanaarselt]] paiknevate lämmastikaluste vahelised [[elektrostaatiline jõud|elektrostaatilised jõud]] (nn ''stacking'' efekt) ja fosfaatrühmadega [[iooniline side|ioonilisi sidemeid]] moodustavad [[katioon]]id (nt [[Magneesium|Mg]]²⁺) . Kuna igas nukleotiidis on kuus [[üksikside]]t, mille ümber võib toimuda [[molekul]]i osade pöörlemine, esineb DNA (olenevalt keskkonnatingimustest ja nukleotiidsest koostisest) mitme strukturaalse [[isomeer]]ina.

==DNA struktuuri bioloogiline tähtsus==

Elusorganismides esineval DNA struktuuril on suur [[Bioloogia|bioloogiline]] tähtsus. Kuna DNA primaarstruktuuris võivad nukleotiidid paikneda suvalises järjestuses, võimaldab DNA nende järjestuste kaudu talletada bioloogilist [[informatsioon]]i (seda võimaldab ka [[RNA]], kuid DNA on oma suurema keemilise stabiilsuse tõttu pikaajalisemaks info säilitamiseks märksa sobivam ühend). Kuna DNA koosneb peamiselt nelja sorti nukleotiididest (A,T,C,G), võib n nukleotiidi pikkune DNA molekul esineda 4ⁿ erinevas järjestuses (põhjalikumalt vt [[geneetiline kood]]). Väga oluline on ka DNA [[Komplementaarsus|komplementaarne]] kaksikahelalisus. See võimaldab DNA [[replikatsioon]]il sünteesida mõlemale ahelale uue, teise ahelaga identse ahela ([[semikonservatiivne replikatsioon]]). Ka on kaksikahelalises DNAs kogu info säilitatud "kahe eksemplarina", mis võimaldab avastada ning parandada ühes ahelas esinevaid vigu (vt [[DNA reparatsioon]]).

 

===B-DNA===

DNA B-struktuur on looduses levinuim, esinedes valdavana madala [[katioon]]ide kontsentratsiooniga või puhastes [[vesi]][[lahus]]tes (sh elus[[rakk]]udes). B-DNA on kaksikahelaline, paremakäeline heeliks. Iga [[nukleotiid]] on talle järgneva nukleotiidi suhtes keskmiselt 35° pööratud (varieerub sõltuvalt nukleotiidsest järjestusest 28°- 42°), mistõttu ahel teeb täispöörde ligikaudu iga 10 nukleotiidi järel. Suhkur-fosfaat selgroog on suhteliselt sirge (ilma teravate nurkadeta) ja kaksikahela läbimõõt on ~19 [[Ongström|Å]]. Aluspaarid heeliksi keskel on ahela pikiteljega peaaegu risti (89° nurga all), neid hoidvad glükosiidsidemed on anti-asendis. [[Suur vagu]] on lai ja lame, mistõttu ahela keskel paiknevad aluspaarid on sealt väliskeskkonnale eksponeeritud. Suure vao kaudu toimub DNA interaktsioon mitmesuguste järjestus-spetsiifiliste [[ensüüm]]ide ja [[transkriptsioonifaktor]]itega. [[Väike vagu]] on kitsas ja sügav.<BR>

DNA B-vormile on väga lähedane ka nn DNA C-vorm (9,5 nukleotiidi täispöörde kohta; mitte segi ajada [[c-DNA]]ga!).