Kolmekeisriliit: erinevus redaktsioonide vahel

Liit sai alguse [[1872]]. aastal, mil kohtusid keisrid [[Wilhelm I]], [[Franz Joseph I]] ja [[Aleksander II]]. Bismarcki, kes kohtumise oli korraldanud, eesmärgiks oli eestkätt siduda Saksamaaga Austria-Ungari, et too ei läheneks revanšismimõtteis olevale [[Prantsusmaa]]le. Pikemas perspektiivis oli suurem tähtsus aga Venemaa sidumisel, sest ennekõike soovis ta vältida sõda kahel rindel. Austria-Ungari huvides oli oma rahvusvahelise positsiooni tõstmine pärast [[1866]]. aastal kaotatud [[Preisi-Austria sõda]]. Ehkki tema poliitika oli selle mõjul olnud küllaltki Saksa-vaenulik, oli tal hädasti vaja liitu, et oma ambitsioone [[Balkan]]il kindlustada. Seal oli tema põhikonkurendiks Venemaa, kellega loodeti selles liidus olles erimeelsusi siluda. Venemaa huvides oli liit juba seepärast, et mitte isoleeruda muust Euroopast, pealegi kehastasid teised keisrid riigi jaoks väga olulisi konservatiivseid väärtusi.

Liit sõlmiti ametlikult [[1873]]. aastal. Ometi ei püsinud liikmete üksmeel kuigi kaua, sest nende erimeelsused osutusid siiski sellest suuremateks. Lõpliku hoobi kolmekeisriliidule senisel kujul andis [[Vene-Türgi sõda (1877–1878)|Vene-Türgi sõda]] aastatel [[1877]]–[[1878]], milles Austria-Ungari nägi oma Balkani-huvide räiget rikkumist. Selle tulemusena sõlmiti [[1879]]. aastal salajane Venemaa vastu suunatud Austria-Saksa liit, millega [[1882]]. aastal ühines ka [[Itaalia]], nõnda tekkis [[Kolmikliit (1882)|Kolmikliit]]. Samas püüdis Bismarck ikkagi jätkata ka kolme keisri omavahelist koostööd, [[1882]]. aastal liitu pikendatigi, ehkki sedakorda ainult neutraliteedilepinguna. [[1887]]. aastal pikendati seda veel korda, siis [[Edasikindlustamisleping]]u nime all. Kolmekeisriliidu hävitas lõplikult aga [[Wilhelm II]] ajal muutunud välispoliitika, mille tulemusena Bismarck [[1890]]. aastal vallandati ning mõni aasta hiljem Edasikindlustamislepingut enam ei pikendatud. See andis võimaluse Prantsuse-Vene liidu tekkeks, millest hiljem arenes välja [[Antant]].