Germogen: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Sacerdos79 (arutelu | kaastöö) |
Sacerdos79 (arutelu | kaastöö) |
||
43. rida:
Ülestõus aga jätkus. Kui esialgu keeldus patriarh Germogen ülestõusnuid kirikuosadusest eemaldamast, siis nende uue pealetungi ajal kevadel 1607, mil nad purustasid tsaari armee [[Tula]] all ja murdsid piiramisrõnga [[Kaluga]] ümber (hukkus umbes 14 000 inimest ja 15 000 võitlejat läks Bolotnikovi poole üle), pani ta Bolotnikovi koos peamiste lähikondlastega kirikuvande alla. Kui mais 1607 nõustus ka tsaar Vassili lõpuks isiklikult armee etteotsa asuma, pöördus õnn tasapisi võimude kasuks. Patriarh Germogen saatis tsaari toetuseks üle riigi laiali ka läkitused, milles kutsus üles palvetama tsaari edu eest. Oktoobriks 1607 suudeti ülestõus enamikus piirkondades lämmatada.<ref>Богданов, 1999, стр. 221–222.</ref>
====
Juba enne Bolotnikovi ülestõusu lõplikku mahasurumist ilmus välja uus troonipretendent, kes on ajaloos tuntud [[Vale-Dmitri II]] nime all. Too väitis, et on imekombel pääsenud Vale-Dmitri I ja kuulutas ennast [[Starodub|Starodub-Severskis]] tsaariks. Tsaar Vassili alahindas seda ohtu, saatis oma armee pärast ülestõusu mahasurumist laiali ja seadis prioriteediks hoopis oma abielu noore vürstinna [[Marija Buinossova]]ga. Patriarh Germogen püüdis küll veenda tsaari abielust loobuma ja keskenduma riigi päästmisele, kuid edutult.<ref name = Bogdanov222>Богданов, 1999, стр. 222–223.</ref>
Patriarh Germogen vaikis kuni Vale-Dmitri II oli jõudnud Moskva alla ja asus juunis [[1608]] laagrisse Moskva lähistel [[Tušino]]s, kuid ka nüüd ei õnnestunud Germogenil veenda tsaar Vassilit asuma taas vägede etteotsa ja minema usurpaatori vastu sõtta.<ref name = Bogdanov222/> Kui Moskvas puhkesid veebruaris [[1609]] rahutused, millel nõuti saamatu tsaari kukutamist ja uue valimist, asus ta siiski tsaari kui seadusliku valitseja kaitsele ja aitas Šuiskil esialgu võimule jääda.<ref>Богданов, 1999, стр. 224–225.</ref>
Suveks [[1610]] olid aga Venemaale tunginud ka [[Poola]] ning [[Rootsi]] väed ning pahameel tsaari vastu kasvas üha enam ka bojaaride endi seas. [[27. juuli]]l (vkj 17. juulil) kukutasid bojaarid Vassili IV ja kaks päeva hiljem pügati ta vastu tahtmist mungaks. Patriarh Germogen keeldus küll mõlema sammu legaalsust tunnistamast, kuid oli sunnitud olukorraga leppima. Kui varem oli seadusliku troonipärija puudumisel võim läinud kirikupea kätte, siis nüüd jäeti patriarh riigiasjade otsustamisest eemale ja Moskvas valitsesid bojaarid kollektiivselt. Kaugemale nende võim ka ei ulatunud, sest linna olid sisse piiranud nii Poola kui ka Vale-Dmitri väed.<ref>Богданов, 1999, стр. 231.</ref>
Selles olukorras hakkas ka Germogen toetama ideed, et uue tsaari leidmiseks tuleb korraldada valimised. Vastava ringkirja saatis ta ka riiki mööda laiali, kuid kuna ükski tõenäolistest troonikandidaatidest – [[Mihhail I Fjodorovitš|Mihhail Romanov]], [[Vassili Golitsõn]], [[Fjodor Mstislavski]] – ei olnud valmis tsaariks kandideerima, kukkus ka see plaan läbi.<ref>Богданов, 1999, стр. 231–232.</ref> Üha enam Moskva bojaare oli valmis tunnistama tsaarina Poola printsi [[Władysław IV Waza|Władysławi]] (venepäraselt Vladislav) ja lõpuks andis ka patriarh tema troonile tulekule oma nõusoleku, kuid ainult tingimusel, et prints võtab vastu õigeusu ja laseb ennast uuesti ristida. Läbirääkimistel venelaste ja poolakate vahel jõuti selles tingimuses kokkuleppele, samuti lepiti kokku, et Poola-Leedu väed ei sisene Moskva linna.<ref>Богданов, 1999, стр. 233–234.</ref> Näis, et kriis saab ületatud ja juba Vale-Dmitri I ajal kavandatud Poola-Venemaa liit teostub.
====Poola võimu all====
==Looming==
| |||