Redaktsioon: 9. märts 2013, kell 23:09 redigeeri Addbot (arutelu \| kaastöö) 47 247 muudatust P Bot: Migrating 4 interwiki links, now provided by Wikidata on d:q3322608 (translate me) ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 11. juuli 2013, kell 09:07 redigeeri eemalda Kyng (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 16 970 muudatust P parandasin skripti abil kriipsud Uuem muudatus →
26. rida: [[6. detsember]] [[1941]] hõivati Osmussaar. Eesti territoorium oli Nõukogude võimust vabastatud ja Saksa vägede poolt okupeeritud. ==Okupatsiooniaegne elukorraldus<ref>Tiit Noormets, [http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2002/4/2002-4-Tiit_Noormets_lk59-66.pdf Eesti elust-olust Saksa okupatsiooni all Teises maailmasõjas], Tuna 2002 nr 4, lk ~~59-66~~59–66</ref>== ===Saksa sisejulgeolekuasutused=== 1941. aasta suve-sügisel tegustesid SS-Sturmbannführer [[Martin Sandberger]]i juhtimisel tegutsenud erikomando „[[Sonderkommando 1a]]“ osakomandod (''Teilkommando'') asutati kõigis Eesti piirkondades: [[12. juuli]]l [[1941]] [[Pärnu]]sse, [[15. juuli]]l [[Tartu]]sse, [[17. august]]il [[Narva]], [[28. august]] [[Tallinn]]a ning [[21. september]]il Kuressaarde. 36. rida: [[Saksa Julgeolekupolitsei ja SD]] Eestis, mille ülemad olid [[Martin Sandberger]] (1941–1943) ja [[Bernhard Baatz]] ((1943–1944)). Formaalselt allus 1941/42. aastal Eesti Omavalitsusele EO Sisedirektooriumi [[Eesti Julgeolekupolitsei ja SD]] ja Sisedir. [[Politsei ja Omakaitse Valitsus]] -– [[Omakaitse]]malevate ja piirikaitseüksustega, mis aga faktiliselt täitsid Saksa Julgeolekupolitsei ja SD, Saksa Korrapolitsei ja tagalajulgestusdiviiside juhtide korraldusi. {{Vaata\|Politsei ja Omakaitse Valitsus}}, ''[[Eesti Julgeolekupolitsei ja SD]]'', ''[[Politseipataljonid]]'', ''[[Kaitse Vahipataljonid]]'', ''[[Omakaitse#Omakaitse 1941–1944\|Omakaitse]]'' 1942/43 läbiviidud reorganiseerimise tulemusel allutati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD täielikult Saksa [[Riigi Julgeoleku Peaamet]]ile, läbi [[Ida-alade Riigikomissariaat\|Ida-alade Riigikomissariaadi]] riigikomissari aparaadi. 57. rida: ===Riigikaitseasutused=== Eesti tsiviilvõimudele allus formaalselt 1944. aastal moodustatud [[Eesti Omavalitsus]]e [[Kindralinspektuur]], mille juhiks määrati kõrgeima sõjaväelise auastmega eestlane [[Johannes Soodla]]. Kuna aga kogu sõjaline võim Eestis asuvate [[Relva SS]] üksuste üle oli Saksa vägede ülemjuhatusel, siis oli Kindralinspektuuri pädevuses vaid tugiteenused: kutsealuste üle arvepidamine ja nende registreerimine, värbamine-mobiliseerimine, kutsealuste tervisekontrolli teostamine, igasuguste vabastuste ja ajapikenduste andmine ning [[propaganda]]aktsioonide läbiviimine. [[Kindralinspektuur]], mis asus [[Toompea]]l Riigikogu hoones [[Toompea loss]]is<ref>[http://kultuur.elu.ee/ke477_eesti_lipp.htm Kes oli Eesti lipu viimane heiskaja?] Kultuur ja Elu</ref>. Kindralinspektuuri ülemaks -– kindralinspektoriks määrati [[Johannes Soodla]]. ===Punaarmeesse mobiliseeritud=== 1941. aastal Punaarmee koosseisus NSV Liitu taganenud [[Eesti kaitsevägi\|Eesti kaitseväelased]] kasutasid 1941. aasta sügisel võimalust Punaarmee kaitselahingute ajal [[Velikije Luki]] piirkonnas põgeneda Punaarmeest ning üle minna Saksa vägede poole. Ületulnud eesti sõjaväelased viidi esmaselt sõjavangilaagritesse [[Ida-Preisimaa]]l [[Ebenrode]]s (Ebenrode on praegu [[Nesterov]]i linn, [[Kaliningradi oblast]]is) ning 1944. aasta novembris vabastati vangistusest 2400 meest, kes kes olid andnud nõusoleku vabatahtlikult idarindele bolševike vastu sõdima minekuks ja suunati tagasi Eestisse. Ülejäänud 500 eestlast viidi Ebenrodest üle [[Königsberg]]ist 40 kilomeetrit lõuna pool asuvasse Stablacki sõjavangilaagrisse, kus nad viibisid kuni 1942. aasta veebruarini, mil nad ({{kas\|~~600-672~~600–672}} meest) [[ZEV]]i kaasabil toodi tagasi Eestisse ja vabastati. ===Nõukogude okupatsiooni kahjude tuvastamine=== 73. rida: '''vabatahtlikkuse alusel moodustatud''': [[julgestusgrupp\|julgestusgrupid]] (1941), [[Wehrmacht]]i [[16. armee (Saksamaa)\|16.]] ja [[18. armee (Saksamaa)\|18. armee]] tagalavahiteenistus ning võitluseks partisanidega Ukrainas ja Venemaal; [[658. Eesti Pataljon\|658.]], [[659. Eesti Pataljon\|659.]] ja [[660. Eesti Pataljon\|660.]] [[idapataljonid]] (1942), kes osalesid lahingutegevuses [[Idarinne (Teine maailmasõda)\|Idarindel]] ([[Leningrad]]i – [[Novgorod]]i – [[Staraja Russa]] – Neveli rinde liinil) -– [[Leningradi rinne\|Leningradi]] ja [[Volhovi rinne\|Volhovi rinde]] vägede vastu; [[Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva"]], võitles [[Izjumi lahing]]us ning hiljem [[Tšerkassõ kott\|Tšerkassõ kotis]], [[Eesti SS-leegion]], kes osalesid lahingutegevuses ~~[[Idarinne\|~~Idarindel]] -– [[Ukraina]]s, [[Neveli rinne\|Neveli rindel]] ja võitluses partisanidega Valgevenes; '''kohalikest korrakaitselistest [[omakaitse]]malevatest moodustatud palgalised''': Eesti [[politseipataljonid]] (1941) (pataljonid „Dorpat“ (Tartu), „Fellin“ (Viljandi), „Põltsamaa“ ja „Pleskau“ (Pihkva). ) [[Kaitse Vahipataljonid]] (1942) ja [[Politseipataljonid]] (1943) [[sisejulgeolek]]u tagamiseks Eestis; '''1944. aasta mobiliseeritutest moodustatud -– [[Piirikaitserügemendid]]''' (1.-[[6. Eesti Piirikaitserügement]]); '''1944. aasta sund[[mobilisatsioon]]iga moodustatud [[Relva-SS]]i koosseisu kuulunud [[20. eesti diviis]]'''. '''1944. aasta [[Saksa tööteenistus]]se võetud noored, kes said hea õnne korral valida teenistuse sõjaväes ja [[lennuväe abiteenistus]]es<ref>[http://www.hot.ee/lvppaint/lennu-1x.html EESTI "LENNUVÄEPOISID" -– KES NAD OLID?]</ref>. '''aastatel ~~1942-1944~~1942–1944 Saksa mobilisatsiooni eest Soome põgenenud''' ja seal Soome sõjaväkke [[JR200]] koosseisu asunud umbes 1700 meest, kes pärast Nõukogude vägede pealetungi algust Eestisse naasid ning liideti [[20. eesti diviis]]i [[46. Relva-SS Grenaderirügement\|46. Relva-SS Grenaderirügemendi]] ja väljaõpperügemendi koosseisu [[Klooga]]l. {{vaata\|Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend‎}} 92. rida: [[1946]]. aastal tunnistas [[Nürnbergi sõjakuritegude protsess]] [[SS]]-i kuritegelikuks organisatsiooniks, kuid ühe olulise erandiga: kohtu otsuse kohaselt ei saa selle kuritegeliku organisatsioni liikmeks pidada isikuid, keda riigiorganid kutsusid [[Relva-SS]] teenistusse ilma kutsutuile valikuõigust andmata. Kõik [[20. Relvagrenaderide SS-diviis (eesti 1.)\|20. SS-diviisis]] teeninud sõdurid ja ohvitserid vabanesid lääneriikides sõjavangistusest 1946. aastal, pärast seda kui Nürnbergi Tribunal vabastas vastutusest relva-SS-i koosseisus võidelnud, kes sinna olid määratud riigi poolt ega ei olnud toime pannud [[inimsusevastased kuriteod\|inimsusevastaseid kuritegusid]]. Neil põhjustel vabastati pärast Teise maailmasõja lõppu kümned tuhanded läände jäänud eesti sõjamehed fašismisüüdistustest{{lisa viide}}. ==Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis ~~1941-1944~~1941–1944== {{vaata\|Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis ~~1941-1944~~1941–1944}} {{vaata\|Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis}} 106. rida: 11. septembril 1941 andis [[Saksa Julgeolekupolitsei ja SD\|Saksa Julgeolekupolitsei]] korralduse, millega keelati juutidel "vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis". [[Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon\|Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni]] ehk nn [[Max Jakobson]]i komisjoni esindajad märgivad, et andmed ešelonide koosseisu kohta on jälgitavad Saksamaa arhiivimaterjalides. "Kokku saabus ~~2100-2200~~2100–2200 vangi, kellest ~~1600-1700~~1600–1700 hukati Kalevi-Liiva polügoonil juba saabumise päeval. Ülejäänud rakendati tööle. Haigeid või laagri juhtkonnaga konflikti sattunuid hukati [[Kalevi-Liiva]]l ka järgnevate kuude jooksul. Kokku hukati Kalevi-Liival umbes 2000 inimest, mis on enamik Eestisse toodutest. Lisaks hukati sealsamas ka umbes 100 mustlast. Laager suleti 1943. a septembris, allesjäänud vangid viidi Tallinna keskvanglasse." 1943. aasta sügisel toodi Eestisse umbes 10.000 juuti [[Kaunase geto\|Kaunase]] ja [[Vilniuse geto]]dest, mõnedel andmetel ka [[Riia geto\|Riia]]st<ref>[http://www.buero-schwimmer.de/kuldiga/introduction.html Symposium Kuldiga introduction]</ref> ja [[Bystritza]]st [[Transilvaania]]st, neid rakendati peaasjalikult põlevkivitööstuses, kuid ka teistel töödel. Kõik juudi vangid koondati [[Vaivara koonduslaager\|Vaivara koonduslaagrisse]] (tegevusaeg sügis 1942 kuni kevad 1944)<ref>[http://www.netinfo.ee/smi/show/?rid=32081&dd=2007-06-06&query= Камень скорби]</ref>, mille komandatuurile alluvaid töölaagreid avati ja suleti Kloogast Petseri ja Narvani ja Kiviõlist Põhja-Lätini vastavalt tööjõuvajadusele ja rinde liikumisele kokku vähemalt 20 kohas. 1944. aasta suvel alustati Vaivara laagri evakueerimist Saksamaale, evakueerimise ajal osa vange hukati, kuid komisjon tunnistas, et täpsed arvud puuduvad<ref>[http://www.volksbund.de/schon_gelesen/spektrum/riga/deportation.asp Zur Geschichte der Deportation jüdischer Bürger nach Riga 1941/1942]</ref>. Ajaloouurija [[Riho Västrik]]u hinnangul hukati või suri umbes 10 000 1943. aastal Eestisse toodud vangist ligikaudu pool, nende hulgas ~~1800-2000~~1800–2000 Kloogal 19. septembril maha lastud vangi. Ülejäänud evakueeriti komisjoni andmetel Saksamaale, enamasti [[Stutthofi koonduslaager\|Stutthofi koonduslaag]]risse. Komisjoni uurimisrühma käsutuses on materjalid 1944. aasta 6. augustist kuni novembri lõpuni Eesti ja Läti sadamatest välja sõitnud laevadele pandud isikute arvu kohta. Vangide puhul ei ole alati eristatud juudi vange teistest vangidest. Erandina on 14. augusti kohta märgitud, et siis oli Tallinna sadamas laevadele laadimiseks valmis 5000 juudi vangi. 121. rida: 1944. a. lasti Eesti uuesti vallutanud nõukogude võimude poolt käibele versioon Eestis 125 000 (61 000 tsiviilisikut ja 64 000 sõjavangi) Saksa okupatsioonivõimude tapetust, et varjata selle numbri sisse ka enda poolt korda saadetud kuriteod.<ref>[http://www.buero-schwimmer.de/kuldiga/Hoffmann_lecture_english Operation 1005< in Riga] by Jens Hoffmann</ref> Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti komisjoni ("[[Max Jakobson]]i komisjoni") andmeil tapeti okupatsioonivõimude poolt või suri vangistuses ligi 20 000 eraisikut (sh Eesti kodanikke ~~8000-9000~~8000–9000) ja ligi 15 000 sõjavangi. ==Okupatsiooni lõpp== 156. rida: SS tegutseb. Dokumentide kogumik SS-kuritegude kohta. Eesti Riiklik Kirjastus 1963; * 12 000. Tartus 16.-20. jaanuaril 1962 massimõrvarite Juhan Jüriste, Karl Linnase ja Ervin Viksi üle peetud kohtuprotsessi materjale. Koostanud [[Karl Lemmik]] ja [[Ervin Martinson]]. Eesti Riiklik Kirjastus 1962; * [[Ervin Martinson]]. Elukutse -– reetmine. Eesti Raamat 1970; * [[Ervin Martinson]]. Haakristi teenrid. Eesti Riiklik Kirjastus 1962; * Pruun katk. Dokumentide kogumik fašistide kuritegude kohta okupeeritud Eesti NSV territooriumil. Koostanud [[Ervin Martinson]] ja A. Matsulevitš. Eesti Raamat 1969; 166. rida: * Eesti vaimuhaigete saatus Saksa okupatsiooni aastail (1941–1944), [[Eesti Arst]], nr. 3 Märts 2007 "Eesti vabastamise käik 1941". Meie Maa (Kuressaare: ~~1919-1944~~1919–1944) nr.1, 3. jaanuar 1942, lk 4. Dr. Friedrich Klau, "Ein Führer für deutsche Soldaten durch Reval mit Stadtplan, Strassenverzeichnis, 10 Bildern und kleinem deutsch-estnischen Wörterbuch", 1942

Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944): erinevus redaktsioonide vahel