Mílose Venus: erinevus redaktsioonide vahel

'''Milose Venus''' on tuntud kreeka skulptuur, mis pärineb [[hellenism|hellenistlikusthellenismi]] ajastust (ca 130–100 eKr) ning oletatavalt kujutab [[vanakreeka]] jumalannat [[Aphrodite]]t (Rooma jumalanna Venus). Kuju leiti [[1820]]. aastal [[Milose saar]]elt, kustmille tulenebjärgi kaon kunstiteosekunstiteos nimioma nime saanud. Hetkel eksponeeritakse Milose Venust [[Louvre]]'is.

Skulptuur loodi hellenistlikulhellenismi ajastul, umbes 130–100 eKr, ning alguses peeti seda ekslikult [[Praxiteles]]e šedöövriks, kuid pindil (alusplaadil) oleva pealiskirja järgi arvatakse autoriks olevat hoopis Alexandros Antiookiast.{{lisa viide}}

Skulptuuri büstSkulptuur leiti kahe suure eraldi tükina 8. aprillil 1820. aastal [[Egeuse meri|Egeuse mere]] saarelt Miloselt., Saarmis kuulus sel ajal [[Ottomani impeerium]]ilei ningkoosseisu. avastajaksLeidjateks oliolid kreeka talupoeg Yorgos Kentrotase, lihtne talupoeg, kes oli parasjagu otsimasotsis kiveehituskive oma põllulefarmi piirdetarbeks, ehitamisening tarvis.antiigihuviline, Talupoega aitas avastamise käigus ka arheoloogiahuviline prantsuse mereväe noorohvitsernooremohvitser [[Olivier Voutier]]. Nad leidsid skulptuuri ülemise (torso) ja alumise (draperiiga kaetud jalad) osa ning mitmedlisaks fragmendidmitmeid väiksemaid fragmente (nt juuksekrunn), mis samuti kujule kuulusid, näiteks juuksekrunnkujule. Hiljem leidis Kentrotase kaevamise käigus ka kaks piilarit[[herm|hermi]], kolm pealiskirjaga alusplaati, puuviljaõuna hoidva käe ning veel mõned käeosad.

Voutier asuspüüdis veenmaveenda Prantsusmaa konsulit kuju ära ostma. MaadeavastajaPrantsuse mereväeohvitser ja maadeavastaja [[Jules Dumont d'Urville]] nägimõistis kujuskulptuuri nähes selle tähtsust ning teatas sellestleitust kohe Prantsusmaa suursaadikule markii de Rivière'ile, kes skulptuuri ära ostis ning 1. märtsil 1821. aastal kuningas [[Louis XVIII]]-le pakkus. Viimane kinkis selle Louvre'i muuseumile.

Nagu tehti eranditult kõikide kahjustatud või rikutud kunstiteostegakunstiteoste puhul, vaadati ka ,,Milose Venus’’ enne avalikkusele eksponeerimist üle. EttevõtmiseÜlevaatust viis läbi eesotsasprantsuse oliskulptor Bernard Lange. Restaureerimise projektRestaureerimisprojekt inspireeris Lange’i otsima Venuse käsi, mis kuju transportimise käigustransportimisel kaduma läksid, samuti plaanis mees rekonstrueerida puuduvad osad. Lõpuks ta siiski loobus oma ideest ning saatis kuju tagasi, ilma et oleks midagi juurde lisanud. Ainsad kuju restaureeritud osad on kuju nina, alahuul, parema jala suur varvas ning mõned puudujäägidpuuduolevad tükid skulptuurilskulptuuri kujutatudkatval kangaldraperiil.

Milose Venus onkujutab pikemat kasvu naise kujutisnaist (ilma alusplaadita umbes 2,02 meetrit), kes toetub paremale jalale, vasak jalg ettepoole kõverdatud. Vasak jalalaba on paraku kadunud. Puusi kaunistabja toogajalgu katab draperii ning juuksedjuuksekrunn on krunnikinni seotud paelaga, mille pikad otsad ripuvad mööda turja allaseljal.

MaterjaliksMaterjalina on kasutatud Parose marmorit (marbre de Paros). Algselt olid kuju ülemine ja alumine osa ühendatud metallist tappidega, mis kinnitati puusade ümbrusesjuures. Kinnititeks kasutati pliitükke, mis aja jooksul oksüdeerimiseloksüdeerusid kannatadaja hapraks saidmuutusid. Skulptuuri alaosa restaureeriti 1871. aastal.

Tapijäljed vasaku käe kinnituskohas viitavad asjaolule, et käsi oli veel hilisemal ajal kuju küljes. Vastupidiselt on agaKuid parema käe kinnituskoht on sile, kusning tapijäljed puuduvad. Sellest võib järeldada, et käsi läks kaduma juba antiikajal mingi õnnetuse tagajärjel.

Mõned säilmedsäilinud killud jumalanna skulptuuri pinnal viitavad faktile, et Venuse pead ehtis diadeem,; samutika olid tal kõrvarõngad ning parema käe ümber käevõru. Vaatamata sellele, ei toimunud pärastPärast Louvre’i kunstikollektsiooni jõudmist kuju restaureerimistenam ei restaureeritud. Mingil hetkel küll asendati vasaku jala puuduv osa kipsist koopiaga, kuid see eemaldati. Praeguseks on ainsateks püsivateks uuendusteks krunnijuuksekrunni rekonstruktsioon, kipsist nina ning huule alaosa. Skulptuur puhastati 2010. aasta kevadel ning varba kipsist täiendus eemaldati.

Infoallikate puudumise tõttu on kuju identifitseeriminealgset välimust keeruline. Küllkindlaks agamäärata. onPakutud pakutudon mitmeid hüpoteese.

Louvre’i Antiik-Kreeka ja Rooma osakonna peakonservaatori Alain Pasquier´ sõnularvates oli kuju parem käsi risti kehaga ning vasaku puusa kohal. Vasakut kätt hoidis armastusjumalanna üleval. Üks hapra tõepõhjaga hüpotees puudutab ka skulptuuri päritoluautorsust, mille põhjal pakutakse kuju autoriks kreeklast Mikra Asiat, kes tegutses aastatel 120-80 eKr.

====KujugaKoos kooskujuga leitud fragmendid====

Kaks kuju avastamiskohast leitud fragmenti kadusid peagi pärast Louvre’sseLouvre’isse toomist. NadFragmendid leiti Milose saarelt samal ajal kui skulptuur iseskulptuurgi ning need jäädvustasvisandas kohapeal kunstnikpaberile Voutier kohapeal ise:

·*Kaks [[Hermes]]e peaga piilarithermi,

Voutier´ joonistuselt võib näha, et leiud moodustavad kokku kiviploki, millel kõrkub piilarkõrgub habetunud mehe peagapea. Pealiskirjalt võib lugeda: ,,Theodoridas, Laistratose poeg, jumal Hermesele.’’ Kiri pärineb umbes 4. saj. eKr.

Alusplaat on palju laiem just seetõttu, etja võis kuuluda Milose Venuse skulptuuri juurde. Plaadil on järgnev kirjutis:

Mainitud [[Antakya]] tähistab [[Anatoolia]]t, mis rajati 280 eKr. Kirja stiili järgi võib oletada, et seealusplaat pärineb umbes 150-50 eKr. Paraku onei lange sellel daatumilolev ebakõladaatum Hermesekokku habetunudHermese peaga piilarihermi valmimisaastaga.

Saksa arheoloog Adolf Furtwängler ei hoolinud Voutier´ skitseeringust,joonistatud visandist ning väitis, et piilarherm kuulus Venuse juurde, kes sambale arvatatavasti toetus. Furtwängler arvas šedöövri pärinevat 150-50 eKr ning võrdles Milose Venust Capua Venusega.

Üks teine kiviplaat, mis teistemuude leidude juurde lisati, kuid mis nüüdseks on Louvre’stLouvre’ist kaduma läinud, kandis ühe kehakultuuri magistraadi (ametniku) pühendust:

,,Bacchios, S. Atiuse poeg, kui ta veel kehakultuuri õpetajakehakultuuriõpetaja oli, pühendas selle plindi ja (siit on sõna puudu) Hermesele ja [[Heraklesele]]’’

Kui puuduva sõna puhul on tegu skulptuuri nimetusega, siis võiks Aphroditet koos piilaritegahermidega kujutada hoopisette mõnes spordihoones, kuid see hüpotees on ei pruugi paika pidada ning lisaks esineb ka ebakõlasid kahe alusplaadi pealiskirjade daatumites. Samas ei pruugi pealkirjadel olla skulptuuriga mingit seost.

Kuigi muretudkuju japehmed neutraalsednaiselikud näojooned meenutavadon omased [[klassikaline ajajärk|klassikalise ajajärgu]] (5. saj. eKr) jumalannasidjumalannadele, siis soeng, pilk ja suukujusuujoon toovad silme ette pigem Praxitelese ning Skopase loodud naiselike jumaluste kujutisedkujud (4. saj. eKr). Sarnasus Capua Venusega,Venuse skulptuuriga on tähelepanuväärne – ka seda Venust on kujutatud alastipoolalasti, toogadraperii puusadekatmas ümberpuusi ja jalgu. Sarnane on veel ka mõlema jumalanna käteasend.

Küll agaSkulptuuril esineb klassikalise ajajärgu kunstile võõraid jooni: Kehakeha eriosaderi osad on justkui pööratud erisuundadesseeri suundadesse, samuti mõjub liiga realistlikult kortsusdrapeeritud kangas paremal reiel. Pigem viitavad need neoklassikalistele tunnustele, mis kuuluvad [[hellenismi ajajärku]] III-I saj. enne meie ajaarvamist.

Jalustrabavad sarnasused teise kahe teise kunstiteosega – ,,[[Artemis]]e’’e peapea’’ Viini Kunstiajaloomuuseumiskunstiajaloo muuseumis (Kunsthistorisches Museum) ja Delose saarelt leitud ,,Pseudo Inopos’’, mida hoitakse hetkel Louvre’sLouvre’is – võimaldavad püstitada hüpoteese Milose Venuse päritolu kohta. SamutiKa võimaldavad nadvõib oletada, et šedöövritel võis olla ühine autor või koolkondolid need ühe ja sama koolkonna skulptorite teosed.

ArtemiseAnatoolia peapiirkonnast leiukohaksleitud on Anatoolia piirkond,,Artemise ningpea’’ kujutab kuningas Mithridates Suurt (Mithridate le Grand), kes elas umbes 120-63 eKr. ja õppis 101–102 eKr Delose saarel.