Kolmanda koalitsiooni sõda: erinevus redaktsioonide vahel

{{ToimetaAeg|kuu=juuni|aasta=2013}}

{{Sõjaline konflikt

| konflikt = Kolmanda koalitsiooni sõda

| märkused =

}}

'''Kolmanda koalitsiooni sõda''' oli Euroopa konflikt aastatel 1803 kuni 1806. Sõjas alistasid [[Prantsuse esimene keisririik|Prantsusmaa]] ja [[Prantsuse tütarvabariik|selle tütarriigid]] [[Napoleon I]] juhtimisel [[Austria keisririik|Austria]], [[Portugal]]i, [[Venemaa Keisririik|Venemaa]] ja teiste liidu.

 

 

== Eelmäng ==

Euroopa oli mässitud [[Prantsuse revolutsioonisõjad|Prantsuse revolutsioonisõdadesse]] aastast 1792. Pärast viit aastat sõda alistas [[Prantsusmaa Esimene Vabariik|Prantsuse Vabariik]] aastal 1797 [[Esimene koalitsioon|Esimese koalitsiooni]]. [[Teine koalitsioon]] moodustati aastal 1798, kuid see alistati samuti aastaks 1801, jättes [[Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik|Suurbritannia]] uue [[Konsulaat (Prantsusmaa)|Prantsuse Konsulaadi]] ainsaks vastaseks.

=== Amiens'ist Kolmanda koalitsioonini ===

 

 

=== ''La Grande Armée'' Boulogne'is ===

{{vaata|Napoleoni kavandatud sissetung Ühendkuningriiki}}

 

Enne Kolmanda koalitsiooni moodustamist pani Napoleon kokku ''Inglismaa armee'', sissetungijõud [[Inglismaa]] ründamiseks, umbes kuus laagrit [[Boulogne-sur-Mer|Boulogne'is]] Põhja-Prantsusmaal. Kuigi nad ei tõstnud kunagi jalga Briti pinnale, said Napoleoni väed hoolika ja hindamatu väljaõppe mistahes võimalikuks sõjaliseks operatsiooniks. Vahetevahel tekkis vägedes igavus, kuid Napoleoni paljud külastused ja läbiviidud pillavad paraadid tugevdasid moraali.

 

=== Vene ja Austria armeed ===

Vene armee omas aastal 1805 palju ''[[Ancien Régime]]'' organisatsioonilisi iseloomujooni: ei olnud püsivaid moodustisi [[Rügement|rügemendi]] tasemest kõrgemal, vanemad ohvitserid olid suuresti värvatud aristokraatia hulgast ja Vene sõdur sai 18. sajandi praktika kohaselt distsipliini sisestamiseks regulaarselt peksa ja karistada. Veelgi enam, paljud madalama astme ohvitserid olid kehvalt välja õpetatud ja neil oli raskusi viia oma mehi mõnikord keerukate, lahingus vajalike manöövrite teostamiseks. Siiski olid venelastel head suurtükid, mehitatud sõduritega, kes alati võitlesid kõvasti, et nende relvad ei langeks vaenlase kätesse.

 

 

== Ulmi kampaania ==

 

Augustis 1805 pööras Napoleon, [[Prantsusmaa monarhide loend|Prantsuse keiser]] alates eelmise aasta maist, oma armee sihikud [[La Manche]]'ilt [[Rein]]ile, et tegeleda uute Austria ja Vene ähvardustega. Kolmanda koalitsiooni sõda algas [[Ulmi kampaania]]ga, rea Prantsuse ja [[Baieri kuningriik|Baieri]] sõjaväe manöövrite ja lahingutega, kavatsusega haarata kindral Macki Austria armee.

 

=== Austria plaanid ja ettevalmistused ===

Kindral Mack arvas, et Austria turvalisuse tagab lõhede täitmine läbi mägise [[Schwarzwald]]i ala Lõuna-[[Saksamaa]]l, mis olid näinud palju võitlust Prantsuse revolutsioonisõdade kampaaniates. Mack uskus, et Kesk-Saksamaal tegevust ei toimu. Mack otsustas teha Ulmi linna oma kaitsestrateegia keskpunktiks, mis nõudis prantslaste ohjeldamist, kuni venelased Kutuzovi juhtimisel saabuvad ja muudavad šansse Napoleoni vastu. Ulmi kaitsesid raskelt kindlustatud Michelsbergi kõrgendikud, andes Mackile mulje, et linn oli välise rünnakuga peaaegu vallutamatu.

 

 

=== Prantslaste plaanid ja ettevalmistused ===

 

Nii 1796. kui ka 1800. aasta kampaanias kavandas Napoleon Doonau teatrit Prantsuse jõupingutuste keskpunktina, kuid mõlemal juhul muutus Itaalia teater kõige tähtsamaks. Õukonnanõukogu arvates võis Napoleon taas rünnata Itaaliat. Napoleonil olid muud kavatsused: 210 000 meheline Prantsuse vägi pidi liikuma Boulogne'i laagritest idasuunas ja pidi katma kindral Macki haavatava Austria armee, kui see hoidub marssimast Schwarzwaldi suunas. Vahepeal pidi [[Joachim Murat|marssal Murat]] läbi viima ratsaväe petterünnaku üle Schwarzwaldi, et lollitada austerlasi mõtlema, et prantslased edenevad otse lääne-ida teljel. Pearünnakut Saksamaal pidid toetama prantslaste rünnakud teistes teatrites: [[André Masséna|Masséna]] pidi Karlile Itaalias vastu astuma 50 000 mehega, [[Laurent de Gouvion-Saint-Cyr|Saint-Cyr]] pidi marssima Napolisse 20 000 mehega ja [[Guillaume Brune|Brune]] pidi patrullima Boulogne'is 30 000 mehega võimaliku Briti sissetungi vastu.

 

=== Prantslaste sissetung ===

 

22. septembril otsustas Mack hoida [[Iller]]i liini, kinnistudes Ulmi. Septembri kolmel viimasel päeval alustasid prantslased raevukat marssi, mis viis nad Austria tagalasse. Mack uskus, et prantslased ei riku Preisi territooriumi, kuid kui ta kuulis, et [[Karl XIV Johan|Bernadotte]]'i I korpus marssis läbi Preisi [[Ansbach]]i, tegi ta kriitilise otsuse jääda ja kaitsta Ulmi, mitte taganeda lõunasse, mis pakkunuks mõistlikku võimalust säästa oma vägede põhiosa. Napoleonil oli vähetäpset informatsiooni Macki kavatsuste või manöövrite kohta; ta teadis, et Kienmayeri korpus saadeti [[Ingolstadt]]i, Prantsuse positsioonidest idas, kuid tema agendid liialdasid selle suurusega. 5. oktoobril andis Napoleon [[Michel Ney|Ney]]le korralduse ühineda [[Jean Lannes|Lannes]]'i, [[Nicolas Jean-de-Dieu Soult|Soult]]'i ja Murat'ga koondumiseks ja Doonau ületamiseks [[Donauwörth]]i juures. Prantslaste ümberpiiramiskatse ei olnud siiski küllalt sügav, hoidmaks ära Kienmayeri põgenemist: Prantsuse korpused ei saabunud kõik samasse kohta – selle asemel lähetati nad pikale lääne-ida teljele – ning Soult'i ja [[Louis-Nicolas Davout|Davout]]' varajane saabumine Donauwörthi tegi Kienmayeri ettevaatlikuks ja kõrvalepõiklevaks. Napoleon veendus tasapisi üha rohkem, et austerlased on koondunud Ulmi ja käskis märkimisväärsel osal Prantsuse armeest koonduda Donauwörthi ümbrusse; 6. oktoobril suundus kolm Prantsuse jalaväe ja ratsaväe korpust Donauwörthi, sulgedes Macki põgenemistee.

 

=== Wertingeni lahing ===

{{vaata|Wertingeni lahing}}

 

 

=== Haslach-Jungingen ja Elchingen ===

{{vaata|Haslach-Jungingeni lahing}}

{{vaata|Elchingeni lahing}}

 

=== Ulmi lahing ===

{{vaata|Ulmi lahing}}

 

 

== Trafalgar ==

{{vaata|Trafalgari lahing}}

{{vaata|Trafalgari kampaania}}

 

=== Lääne-India ===

1804. aasta alguses kamandas admiral Nelson Touloni blokeerivat Briti laevastikku. Erinevalt [[William Cornwallis]]est, kes säilitas kanalilaevastikuga tiheda blokaadi ümber Bresti, kasutas Nelson lõtva blokaadi, lootuses meelitada prantslased välja suurde lahingusse. Siiski vältis Villeneuve'i laevastik edukalt Nelsonit, kui viimase väed olid tormis laiali pillutatud. Kui Nelson otsis teda Vahemerelt, läbis Villeneuve [[Gibraltari väin]]a, kohtus Hispaania laevastikuga ja seilas plaani kohaselt [[Lääne-India]]sse. Kui Nelson sai aru, et prantslased on [[Atlandi ookean]]i ületamas, asus ta jälitama. Selle aja admiralidele, sidepidamise aegluse tõttu, oli antud märkimisväärne autonoomia teha [[Mereväe strateegia|strateegilisi]], samuti [[Mereväe taktika|taktikalisi]] otsuseid.

 

=== Cádiz ===

Villeneuve tuli Lääne-Indiast Euroopasse tagasi, kavatsusega lõhkuda Bresti blokaad, kuid pärast tema kahe Hispaania laeva kaaperdamist [[Finisterre neeme lahing]]us viitseadmiral [[Robert Calder]]i eskaadri poolt, loobus Villeneuve sellest plaanist ja seilas tagasi Ferroli.

 

 

=== Varustuse olukord ===

Selleks hetkeks vajas Nelsoni laevastik hädasti varusid. 2. oktoobril lähetati 5 liinilaeva, [[HMS Queen (1769)|''Queen'']], [[HMS Canopus (1798)|''Canopus'']], [[HMS Spencer (1800)|''Spencer'']], [[HMS Zealous (1785)|''Zealous'']], [[HMS Tigre|''Tigre'']] ja fregatt [[HMS Endymion (1797)|''Endymion'']] kontradmiral Louis' juhtimisel [[Gibraltar]]isse varude täiendamiseks. Need laevad suunati hiljem konvoitööle Vahemerel, samas kui Nelson ootas neid tagasi. Teised Briti laevad jätkasid saabumist ja 15. oktoobriks oli laevastik lahinguks täistugevuses. Kuigi see oli märkimisväärne kaotus, siis kui esmaklassiline [[HMS Royal Sovereign (1786)|''Royal Sovereign'']] saabus, lubas Nelson Calderil seilata koju selle lipulaeal, 98 kahuriga [[HMS Prince of Wales (1794)|''Prince of Wales'']]. Calderi ilmne agressioonipuudus tegevuses Finisterre neemel 22. juulil sundis Admiraliteeti teda sõjakohtusse kutsuma ja tavapäraselt oleks ta Suurbritanniasse tagasi saadetud väiksemal laeval.

 

 

=== Lahkumine ===

Ilm aga muutus pärast nädalast tormi äkitselt rahulikuks. See aeglustas sadamast lahkuva laevastiku edenemist, mis andis brittidel hoiatuse. Villeneuve oli koostanud kava moodustada jõud neljast eskaadrist, millest igaüks sisaldas nii Prantsuse kui ka Hispaania laevu. Pärast oma varasemat hääletust paigale jääda ei tahtnud kaptenid Cádizist lahkuda ja seetõttu ei jälginud nad Villeneuve'i korraldusi täpselt (Villeneuve oli väidetavalt paljude laevastiku ohvitseride ja meeskondade seas põlatuks muutunud). Selle tulemusel valgus laevastik sadamast välja korratult.

 

 

Kell 8 käskis Villeneuve laevastikul koonduda ja tagasi Cádizi pöörduda. See pööras liitlaste liini järjekorra ümber, pannes kontradmiral [[Pierre Dumanoir le Pelley]] juhitud tagumise otsa esirinda. Tuul muutus nüüd vastupidiseks, muutes sageli suunda. Väga nõrk tuul tegi manööverdamise peaaegu võimatuks kogenud meeskondadele. Kogenematutel meeskondadel oli raskusi olukorraga kohanemisel ja võttis peaaegu poolteist tundi, enne kui Villeneuve'i käsk täideti. Prantsuse ja Hispaania laevastik moodustas nüüd ebaühtlase, nurgelise poolkuu, kus aeglasemad laevad üldiselt allatuult ja kaldale lähemal.

 

Villeneuve oli valusalt teadlik, et Briti laevastik ei rahulduks tema ründamisega vanamoelisel viisil, tulles paralleelselt kõrvale ja rünnates. Ta teadis, et nad püüavad keskenduda osale tema liinist. Aga ta oli liiga teadlik oma ohvitseride ja sõdurite kogenematusest, et kaaluda lahinguliikumist.

 

=== Tegevus ===

 

Lahing edenes suuresti vastavalt Nelsoni plaanile. Kell 11.45 saatis Nelson kuulsa [[Lipp|lipu]]signaali "[[Inglismaa ootab, et iga mees täidab oma kohust]]".

Just enne oma kolonni jõudmist liitlasvägedeni ütles Collingwood oma ohvitseridele: "Nüüd, härrased, tehkem midagi täna, millest maailm võiks rääkida edaspidi". Kuna tuul oli lahingu ajal väga vaikne, liikusid kõik laevad äärmiselt aeglaselt, ja juhtivad Briti laevad olid mitme vaenlase tule all peaaegu tunni, enne kui nende omad kahurid said tulistada.

 

 

Keskpäeval saatis Villeneuve signaali "tegeleda vaenlasega" ja [[Prantsuse laev Fougueux (1785)|''Fougueux'']] tulistas oma esimese proovilasu ''Royal Sovereign'' suunas. ''Royal Sovereign'' oli täispurjes ja kuna sel oli hiljuti põhja puhastatud, eemaldus see ülejäänud Briti laevastikust. Kui see jõudis liitlaste liinini, jäi see ''Fougueux'', [[Prantsuse laev Indomptable (1789)|''Indomptable'']], ''San Justo'' ja ''San Leandro'' tule alla, enne kui lõikus liini just admiral Alava lipulaeva ''Santa Ana'' ahtris, millesse see tulistas laastavad kogupaugud.

40 minutit oli ''Victory'' Prantsuse-Hispaania laevade [[Prantsuse laev Héros (1795)|''Héros'']], [[Hispaania laev Nuestra Señora de la Santísima Trinidad (1769)|''Santísima Trinidad'']], [[Prantsuse laev Redoutable (1791)|''Redoutable'']] ja [[Prantsuse laev Neptune|''Neptune'']] tule all; kuigi paljud lasud läksid mööda, tapsid ja haavasid teised arvukalt tema meeskonda ja lõhkusid tema rooliratta, nii et keerata sai vaid tekialusest roolipinnist. ''Victory'' ei saanud veel vastata. Kell 12.45 lõikas ''Victory'' vaenlase liini Villeneuve'i lipulaeva [[Prantsuse laev Bucentaure (1804)|''Bucentaure'']] ja ''Redoutable'' vahelt. ''Victory'' oli ''Bucentaure'''ile lähemal, andes läbi selle ahtri laastava kogupaugu, mis tappis ja vigastas paljusid selle kahuritekil. Villeneuve arvas, et toimub pardaletulek. Siiski tegeles admiral Nelsoni ''Victory'' 74 kahuriga ''Redoutable'''iga. ''Bucentaure'' jäeti järgmise kolme laeva hooleks Briti tuulepealses kolonnis, [[HMS Temeraire (1798)|''Temeraire'']], [[HMS Conqueror (1801)|''Conqueror'']] ja [[HMS Neptune (1797)|''Neptune'']].

 

 

Tekkis suur segadus ja võitluse ajal haakus ''Victory'' Prantsuse ''Redoutable'''iga. ''Redoutable'''i meeskond, mis koosnes tugevast jalaväekorpusest (kolm kaptenit ja neli leitnanti), püüdis tulla pardale ja hõivata ''Victory''. ''Redoutable'''i besaanmasti otsast tulistatud [[musket]]ikuul tabas Nelsonit vasakusse õlga ja läbis tema keha, jäädes pidama seljas. Nelson hüüatas: "Lõpuks neil õnnetus, ma suren." Ta toimetati tekkide alla ja suri umbes 16.30, kui lahing, mis oleks teinud ta legendiks, lõppes brittide kasuks.

Kell 13.55 oli ''Redoutable'''i [[Jean Jacques Étienne Lucas|kapten Lucas]] koos 99 terve mehega 643-st ja ise tõsiseslt haavatuna sunnitud alistuma. Prantsuse ''Bucentaure'' isoleeriti ''Victory'' ja ''Temeraire'' poolt ja hõivati siis ''Neptune'', [[HMS Leviathan (1790)|''Leviathan'']] ja ''Conqueror'' poolt; sarnaselt isoleeriti ''Santísima Trinidad'' ja jäi ilma abita alla, alistudes kolme tunni pärast.

 

 

Üha rohkem ja rohkem Briti laevu sisenes lahingusse, liitlaste keskmised ja tagumise otsa laevad jäid järkjärgult alla. Liitlaste esimene ots tegi pärast pikalt tuulevaikusesse jäämist mõttetuid demonstratsioone ja seilas siis minema. Britid võtsid 22 alust Prantsuse-Hispaania laevastikust ja ei kaotanud ühtegi. Võetud Prantsuse laevade hulgas olid [[Prantsuse laev Aigle (1800)|''Aigle'']], [[Prantsuse laev Algésiras (1804)|''Algésiras'']], [[HMS Berwick (1775)|''Berwick'']], ''Bucentaure'', ''Fougueux'', [[Prantsuse laev Intrépide (1804)|''Intrépide'']], ''Redoutable'' ja [[Prantsuse laev Swiftsure|''Swiftsure'']]. Võetud Hispaania laevad olid ''Argonauta'', ''Bahama'', ''Monarca'', [[Hispaania laev Neptuno (1795)|''Neptuno'']], [[Hispaania laev San Agustín|''San Agustín'']], ''San Ildefonso'', [[Hispaania laev San Juan Nepomuceno|''San Juan Nepomuceno'']], [[Hispaania laev Santísima Trinidad|''Santísima Trinidad'']] ja ''Santa Ana''. Nendest ''Redoutable'' uppus, ''Santísima Trinidad'' ja ''Argonauta'' lasti brittide poolt põhja ja uppusid hiljem, [[Prantsuse laev Achille (1803)|''Achille'']] plahvatas, ''Intrépide'' ja ''San Augustín'' põlesid ning ''Aigle'', ''Berwick'', ''Fougueux'' ja ''Monarca'' purunesid tormis pärast lahingut.

 

== Austerlitz ==

{{vaata|Austerlitzi lahing}}

{{vaata|Lahingukord Austerlitzi kampaanias}}

 

=== Algandmed ===

[[Napoleon]]i [[Prantsusmaa|Prantsuse]] armee põhiosa jälitas Austria armee riismeid [[Viin]]i suunas. Pärast austerlaste ebaõnnestumist Ulmis taganes [[Venemaa Keisririik|Vene]] armee kindral Mihhail Kutuzovi juhtimisel samuti itta ja jõudis 22. oktoobril [[Ill (Austria)|Illi jõeni]], kus see ühines taganeva Kienmayeri korpusega. 5. novembril oli neil edukas taganemislahing [[Amstetteni lahing|Amstetten]]is. 7. novembril saabusid venelased [[Sankt Pölten]]isse ja liikusid järgmisel päeval üle Doonau jõe. 9. novembri õhtuks lõhkusid nad sillad üle Doonau, hoides viimast Steinis, [[Krems an der Donau|Krems]]i lähedal, hilise pärastlõunani.

 

 

Järgmisel päeval käskis Mortier Gazanil rünnata seda, mida nad uskusid olevat Vene tagalavägi, Steini küla juures. See oli Kutuzovi poolt seatud lõks, mõeldud vaid selleks, et veenda Mortier'd, et ta taganes edasi Viini suunas, kui ta tegelikult ületas hulgi Doonaud, ja oli küla taga peidus. Järgnenud [[Dürensteini lahing]]us piirasid kolm Vene kolonni ümber Mortier' korpuse esimese diviisi ning ründasid Gazani nii eest kui ka tagant. Alles pärast Dupont'i diviisi saabumist, pimedas, oli Gazan võimeline alustama oma sõdurite evakueerimist Doonau teisele kaldale. Gazan kaotas ligikaudu 40 % oma diviisist. Lisaks püüti kinni 47 ohvitseri ja 895 sõdurit ning ta kaotas viis kahurit. Venelased kaotasid samuti umbes 4000 meest, umbes 16 % oma väest, ja kaks rügemendilippu. Austria leitnand-välimarssal Schmitt tapeti lahingu lõppedes, arvatavasti Vene musketäri poolt lähivõitluse möllus.

 

=== Lahinguväli ===

Lahinguvälja põhjaosas domineerisid 210 meetrine Santoni küngas ja 260 meetrine Zurani küngas, mõlemad vaatega tähtsale [[Olomouc|Olmütz]]-Brünni maanteele, mis kulges lääne-ida suunaliselt. Nendest kahest künkast läänes oli Bellowitzi küla, ja nende vahelt voolas Bosenitzi oja lõunasse, et suubuda Goldbachi ojja, viimane voolas mööda Kobelnitzi, Sokolnitzi ja Telnitzi küladest. Kogu ala keskel oli Pratzeni kõrgendik, kergelt kaldu küngas umbes 11–12 meetrit kõrge. Adjudant märkis, et keiser ütles korduvalt oma marssalitele: "Härrased, uurige seda maad hoolikalt, sellest saab lahinguväli; teil on oma osa selles".

 

=== Liitlaste plaanid ja paiknemine ===

 

Liitlaste nõukogu kohtus 1. detsembril, et arutada ettepanekuid lahinguks. Enamusel liitlaste strateegidel mõlkus meeles kaks põhilist ideed: puutuda kokku vaenlasega ja kaitsta lõunatiiba, mis avas tee Viini. Kuigi tsaar ja tema lähikondlased surusid peale lahingut, oli Austria keiser Franz palju ettevaatlikumas meeleolus, ja talle sekundeeris Kutuzov, peamine Vene komandör. Surve Vene aadli ja Austria komandöride poolt võidelda oli aga liiga tugev ja liitlased kiitsid heaks Austria staabiülema Weyrotheri plaani. See eeldas peamist lööki prantslaste parema tiiva vastu, mis liitlaste arvates oli nõrgalt kaitstud, ja petterünnakuid prantslaste vasaku tiiva vastu. Liitlased jagasid enamuse oma vägedest nelja kolonni, mis pidid ründama prantslaste paremat tiiba. [[Vene keiserlik kaardivägi]] jäeti reservi, samas valvasid Vene väed [[Pjotr Bagration|Bagration]]i juhtimisel liitlaste paremat tiiba.

 

=== Prantslaste plaanid ja paiknemine ===

Päevadel enne tegelikku võitlust jättis Napoleon liitlastele mulje, et tema armee oli nõrgas seisus ja et ta soovis rahuläbirääkimisi. Tegelikkuses lootis ta, et liitlased ründavad, ja nende sellele missioonile julgustamiseks nõrgestas ta sihilikult oma paremat tiiba. 28. novembril kohtus Napoleon oma marssalitega keisri peakorteris ja need informeerisid teda oma kahtlustest ja hirmudest eelseisva lahingu suhtes, soovitasid isegi taganemist, kuid ta kehitas nende kaebuste suhtes õlgu ja läks tagasi tööle. Napoleoni plaan nägi ette, et liitlased peaksid saatma nii palju sõdureid tema parema tiiva katteks, et nende keskosa oleks oluliselt nõrgestatud. Seejärel arvestas ta massiivse prantslaste survega [[Jean-de-Dieu Soult|Soult]]'i IV korpuse 16 000 sõduri poolt läbi liitlaste armee keskosa selle sandistamiseks. Vahepeal käskis Napoleon oma nõrga parema tiiva toetuseks Davout' III korpusel teha kiirmarss Viini alt ja ühineda kindral Legrand'i meestega, kes olid lõunatiiva serval, mis pidi kandma liitlaste rünnaku raskeimat osa. Davout' sõduritel oli 48 tundi, et marssida 110 km. Nende saabumine oleks olnud äärmiselt oluline prantslaste plaani edu või nurjumise määramisel. [[Keiserlik kaardivägi (Napoleon I)|Keiserlik kaardivägi]] ja [[Karl XIV Johan|Bernadotte]]'i I korpus jäeti reservi, samas [[Jean Lannes|Lannes]]'i V korpus valvas lahingu põhjasektorit.

 

=== Lahingu algus ===

Lahing algas umbes kell 8 hommikul, kui esimene liitlaste kolonn ründas Telnitzi küla, mida kaitses 3. liinirügement. See lahinguvälja sektor tunnistas järgnevatel hetkedel rasket tegevust, kui mitmed metsikud liitlaste sööstud tõrjusid prantslased välja ja sundisid need Goldbachi teisele kaldale. Davout' korpuse esimesed mehed saabusid samal ajal ja surusid liitlased Telnitzist välja, enne kui neid rünnati [[husaar]]ide poolt ja asula tühjendati. Liitlaste rünnakuid väljaspool Telnitzit kontrollis Prantsuse suurtükivägi.

 

 

=== "Üks terav löök ja sõda on läbi" ===

 

Umbes kell 8.45 hommikul, märgates lõpuks nõrkust vaenlase keskkohas, küsis Napoleon Soult'ilt, kui kaua võtab tema meestel aega Pratzeni kõrgendikule jõudmine, millele marssal vastas: "Vähem kui 20 minutit, söör." Umbes 15 minutit hiljem käskis Napoleon rünnakule, lisades: "Üks terav löök ja sõda on läbi."

 

=== Lõppmäng ===

 

Vahepeal tunnistas ka põhjapoolne osa lahinguväljast rasket võitlust. Vürst Liechtensteini raskeratsavägi alustas rünnakut [[François-Étienne Kellermann|Kellermann]]i kergeratsaväe vastu pärast saabumist lõpuks õigele positsioonile lahinguväljal. Võitlus läks alguses prantslstele hästi, kuid Kellermanni väed taandusid kindral Caffarelli jalaväediviisi taha, kui sai selgeks, et venelasi oli liiga palju. Caffarelli mehed peatasid venelaste rünnakud ja võimaldasid [[Joachim Murat|Murat]]'l saata kaks kürassiiridiviisi võitlusse, et hävitada Vene ratsavägi lõplikult. Järgnenud lähivõitlus oli kibe ja pikk, kuid prantslased võitsid lõpuks. Lannes juhtis siis oma V korpuse Bagrationi meeste vastu ja pärast rasket võitlust õnnestus ajada kogenud Vene komandör lahinguväljalt minema. Ta tahtis jälitada, kuid Murat, kes kontrollis lahinguvälja seda sektorit, oli vastu.

 

== Itaalia kampaania ==

Vahepeal Itaalias manööverdasid Prantsuse väed [[Laurent de Gouvion-Saint-Cyr|Saint-Cyr]]'i juhtimisel endiselt [[Napoli kuningriik|Napoli kuningriigi]] piiril. Prantslased olid hoolikalt jälginud Inglise-Vene väge, kellele oli usaldatud kuningriigi kaitse. Pärast Austerlitzi lahingut taandusid venelased Itaaliast ja britid ei soovinud üksi Napolit kaitsta, evakueerudes mandrilt täiesti ja taandudes tagasi [[Sitsiilia]]sse. Vahepeal korraldati Prantsuse vägi, mis paiknes [[Bologna]]s, ümber Napoli armeeks ja pandi Napoleoni venna [[Joseph Bonaparte]] nominaalse käsu alla. Siiski oli ''de facto'' komandör [[André Masséna]], kes juhtis I korpust ja kellele Joseph usaldas sissetungi.

 

=== Sissetung Napolisse ===

9. veebruaril 1806 tungis Masséna Napoli kuningriiki ja kaks päeva hiljem põgenes [[Bourbonid|Bourbonist]] Napoli kuningas [[Ferdinando I (Mõlema Sitsiilia)|Ferdinando IV]] samuti Sitsiiliasse, mida kaitses Briti laevastik. Napoli langes varsti prantslaste kätte ja veebruari lõpuks oli kuningriigist veel vaid kaks kohta vallutamata. Üks oli kindluslinn [[Gaeta]] Napolist põhja pool ja teine oli [[Calabria]] Itaalia lõunatipus, kuhu olid taandunud Napoli kuningliku armee riismed.

 

 

=== Calabria ülestõus ===

Siiski ei läinud kõik prantslaste plaanide kohaselt. Varustusprobleemid tähendasid, et Reynier' II korpus Calabrias oli sunnitud elama vallutatud maast. Juba üle kuu toetasid piirkonna talupojad Napoli armeed ja olid lähedal näljale. Joseph tundus probleemidest ja võimaliku mässu ohust mitteteadlik olevat. Järelikult ei saadetud Itaalia lõunaossa erilisi varusid. Reynier võttis initsiatiivi ja hõivas varusid kohalikult rahvalt, mis viis ettearvatult märtsi lõpuks mässuni. See algas väikestest partisanijõukudest, mis lõpuks laienes terveid külasid hõlmavaks ülestõusuks prantslaste vastu. Kuna Gaeta kindlus oli veel vallutamata, ei saanud Joseph saata rohkem sõdureid Calabriasse, sundides Reynier'd tugevdama oma armeed kohalike sõduriteg, keda värvati suurematest linnadest.

 

 

== Tulemused ==

 

Austerlitz ja eelnev kampaania muutsid põhjalikult Euroopa poliitika loomust. Kolme kuuga okupeerisid prantslased Viini, hävitasid kaks armeed ja alandasid Austria keisririiki. Need sündmused olid teravas kontrastis 18. sajandi jäikade võimustruktuuridega, kus suur Euroopa pealinn ei olnud kunagi vaenlase armee valduses. Austerlitz valmistas ette Prantsuse domineerimise lähiaastakümneteks Euroopa kontinendil, kuid üks selle kõige vahetum mõju oli Preisimaa ergutamine [[Neljanda koalitsiooni sõda|sõtta aastal 1806]].

 

== Vaata ka ==

* [[Neljanda koalitsiooni sõda]]