Gustav Mahler: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
65. rida:
====Esimesed töökohad dirigendina====
Aastal 1880
1880. aasta novembris lõpetas ta esimese olulisema teose, dramaatilise [[kantaat|kantaadi]] "[[Kaebelaul]]" ("Das klagende Lied"). Teksti oli ta kirjutanud 1878 ühe muinasjutu järgi [[Lidwig Bechstein]]i kogumikust. Teoses on tunda Bruckneri ja Wagneri mõju, kuid muusikateadlase [[Deryck Cooke]]'i sõnul on seal ka elemente, mida ta nimetab "puhtaks Mahleriks".<ref>Cooke, lk 22</ref> "Kaebelaul" kanti esmakordselt ette alles 1901. aastal parandatud ja lühendatud versioonis.<ref name=Sadie527>Sadie, lk 527</ref> Mahler osales selle teosega 1881 heliloomingukonkursil [[Beethoveni auhind|Beethoveni auhinnale]]; ta sidus sellega otsuse, kas pühenduda komponeerimisele või ooperite dirigeerimisele. Žürii oli väga konservatiivne, selle esimees oli [[Johannes Brahms]]. Mahleri uuenduslikud ideed, sealhulgas väike orkester väljaspool lava, žüriid ei veennud, ning auhinda ta ei saanud. Tööd peeti liiga erandlikuks ja isiklikuks.
1881. aastal sidus Mahler end [[Ljubljana]] (Laibachi) Maateatriga (''Landestheater''), mis oli küll väike, kuid leidlik, ning võttis kavva tõsisemaid tükke. Seal juhatas Mahler esmakordselt täispikkuses ooperit, [[Giuseppe Verdi]] "[[Trubaduur (ooper)|Trubaduur]]i". Kokku dirigeeris ta Ljubljanas kuue kuu jooksul rohkem kui 50 ooperit.<ref name=Carr31>Carr, lk 30–31</ref> Seejärel naasis Mahler Viini, kus temast sai [[Carltheater]]i osaajaga [[koormeister]].<ref name=Franklin2>Franklin, 2. peatükk "Early conducting career, 1880–83".</ref>
1883. aasta jaanuaris sai Mahlerist [[Olomouc]]i (Olmützi) allakäiva teatri dirigent.<ref name=Carr31 /> Ta kirjutas hiljem: "Sellest hetkest, mil ma astusin üle Olmützi teatri läve, tundsin ma, nagu ootaksin Jumala raevu."<ref name=Carr32>Carr, lk 32–34</ref> Mahler sai küll orkestriga halvasti läbi, kuid tõi siiski lavale viis uut ooperit, nende seas [[Georges Bizet]]' "[[Carmen (ooper)|Carmeni]]", ning võitis ajakirjanduse, mis oli talle esialgu vaenulik, enda poolele.<ref name=Carr32 /> Pärast nädalast katseaega augustis 1883 sai temast "muusika- ja koorijuht" [[Kassel]]i Kuninglikus Teatris.<ref name=Franklin2 /> Tegelikult allus ta teatri kapellmeistrile [[Wilhelm Treiber]]ile, kes ei sallinud Mahlerit ja hakkas helilooja elu rikkuma.<ref name=Carr35>Carr, lk 35–40</ref> Vaatamata ebameeldivale õhkkonnale oli Mahleril Kasselis ka edukamaid hetki. Ta juhatas seal oma lemmikooperit, [[Carl Maria von Weber]]i "[[Nõidkütt]]i".<ref name=Sadie507>Sadie, lk 507</ref> ja 23. juunil 1884 enda kirjutatud muusikat [[Joseph Victor von Scheffel]]i näidendile "[[Der Trompeter von Säkkingen]]" ("Trompetimängija Säkkingenist"). See oli esimene kontsert, millel kanti avalikult ette Mahleri teos. Suurem osa muusikast näidendile "Der Trompeter von Säkkingen" on kaduma läinud. Üht selle osa "Blumine" kasutas Mahler oma "[[Mahleri 1. sümfoonia|Esimese sümfoonia]]" algses, viieosalises versioonis.<ref name=Sadie507 /> Samal ajal oli Mahleril palav armulugu sopran [[Johanna Richter]]iga. See inspireeris teda kirjutama rea armastusluuletusi, millest sai laulutsükli "[[Rändselli laulud]]" ("Lieder eines fahrenden Gesellen") tekst.<ref name=Carr35 />
1884. aastal andis tuntud dirigent [[Hans von Bülow]] [[Meiningen]]i õukonnaorkestriga Kasselis kaks kontserti. Mahler lootis saada sealsest teatrist vabaks ning pakkus end edutult Bülowi abiliseks. Kuid 1885. aastal sõlmis ta kuueaastase lepingu maineka Leipzigi ooperiteatriga. Leping hakkas kehtima järgmisest, 1886. aastast, kuid rahulolematu Mahler lahkus Kasselist kohe. Tänu heale õnnele sai ta aastaks Praha Uue Saksa teatri (Neues Deutsches Theater) teiseks dirigendiks.<ref name=Franklin3>Franklin, 3. peatükk "Kassel, 1883–85".</ref>
[[Pilt:Mahler Gustav von Székely.png|pisi|Gustav Mahler (umbes 1990)]]
====Praha ja Leipzig====
| |||