Erinevus lehekülje "Miguel I" redaktsioonide vahel

Lisatud 13 baiti ,  8 aasta eest
{{tsitaat|Rahvas, kes ei oska lugeda ega kirjutada, kelle viimaseks sõnaks on pistoda – eks ole see tõesti sobiv materjal konstitutsiooniliste põhimõtete rakendamiseks! ... Inglise põhiseadus on sajandeid kestnud töö tulemus ... Ei ole olemas mingit universaalset põhiseaduse retsepti.<ref>The Britannica Guide to Political and Social Movements That Changed the Modern World, 2010, p. 104</ref>}}
 
Miguel oli 20-aastane kui ta astus esimest korda vastu [[1820]]. aasta [[Portugali liberaalne revolutsioon|liberaalse revolutsiooni]] tulemusel loodud konstitutsioonilistele institutsioonidele. Tema mässu on peetud ka üheks osaks kuninganna laiemast strateegiast.<ref name = Cheke120 /> Prints Miguelist sai [[27. mai]]l [[1823]] [[Vila Franca de Xira]]s vallandunud vasturevolutsiooni juht.<ref name = Fernandes13>Fernandes, Paulo Jorge; Menses, Filipe Ribeiro de; Baioâ, Manuel. [http://www.brown.edu/Departments/Portuguese_Brazilian_Studies/ejph/html/issue1/pdf/fernandes.pdf The Political History of Nineteenth Century Portugal.] – ''e-Journal of Portuguese History'', Vol. 1, No. 1, Summer 2003, p. 13.</ref> Selle päeva hommikul liitus Miguel Vila Francas brigaadikindral Ferreira Sampaio, hilisema Santa Mónica vikondi juhitud 23. jalaväerügemendiga ja teatas oma toetusest [[absolutism|absoluutsele monarhiale]]. Esimeses järjekorras kutsus ta endaga liituma kindral Pamplunat, hilisemat Subserra markiid. Kindral, kes ei olnud [[Portugali põhiseadus (1822)|liberaalsest põhiseadusest]] vaimustuses, vastas printsi üleskutsele jaatavalt. Viie päevaga koondusid kõik vasturevolutsioonilised jõud Migueli juhtimise alla.<ref name = Cheke120 /> Kuninganna toetusel tegutsev Dom Miguel läks isegi nii kaugele, et nõudis kuninga tagasiastumist, sest kuningas [[João VI]] püüdis vaatamata Vila Franca absolutistide kasvavale toetusele jääda ustavaks 1822. aasta põhiseadusele, mille toetuseks ta oli andnud parlamendile vande.<ref>Russell, William. ''[http://books.google.ca/books?id=bl1HAAAAYAAJ&pg=PR28&dq=miguel+of+portugal&hl=en&ei=NyKPTMiPKMKBswa1xZmEDA&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=6&ved=0CEMQ6AEwBQ#v=onepage&q=miguel%20of%20portugal&f=false The History of Modern Europe: of the Roman Empire; and a View of the Progress of Society, from the Peace of Paris in 1763, In a Series of Letters from a Nobleman to His Son. Volume 4]'' London, Longman, Brown & Co., 1842, p. 669.</ref>
 
Prints Miguel ja kuninganna olid huvitatud parlamentaarse süsteemi likvideerimisest. Neid innustas absoluutse monarhia taaskehtestamine [[Hispaania]]s, kus [[Püha Liit]] ja [[Prantsusmaa]] armee olid aidanud purustada kohalikke liberaalseid jõudusid. Nii kihutasid nad ka Portugalis eri fraktsioone teineteise vastu üles ning pidasid välismaiste reaktsiooniliste jõududega läbirääkimisi Portugali liberaalse parlamendi võimult sürjutamiseks. Kindral Pampluna jäi siiski kuningale ustavaks. Ta kinnitas, et ei astu eales kuninga vastu ning kutsus ka printsi üles oma isa korraldustele alluma. Lõpuks suundus kuningas ise Vila Francasse, kus nii tema poeg kui ka mässulised väeüksused talle truudust vandusid. Samas ei jätnud kuningas kasutamata võimalust peatada [[Portugali põhiseadus (1822)|1822. aasta põhiseaduse]] kehtivus ja Cortes laiali saata. Paljud liberaalid põgenesid seejärel välismaale. Kuigi Miguel pöördus Lissaboni tagasi võidukana, oli kuningas João VI suutnud säilitada oma võimutäiuse ega alistunud tema poega toetanud äärmuslikele reaktsioonilistele jõududele, kellele oleks meelepärane olnud tema troonist loobumine Migueli kasuks.
 
{{pooleli}}
1148

muudatust