Rūḩollāh Khomeynī: erinevus redaktsioonide vahel

[[1918]]. aastal hakkas ta õppima [[õigusteadus]]t, kuid [[1922]]. aastal otsustas ta selle asemel pühenduda [[teoloogia]]le, õppides seda [[Qom]]i ülikoolis. Ta huvitus ka luulest ning filosoofiast. Teda mõjutasid nii [[Aristoteles]] kui ka [[Platon]], peamiselt aga siiski islamifilosoofid [[Ibn SinaSīnā]] (Avicenna) ja [[Mulla Sadra]], viimane oli Iraani ja kogu islamimaailma mõjukaim filosoof [[17. sajand]]il.

Juba [[1930. aastad|1930. aastatel]] sai temast üks silmapaistvamaid iraani usutegelasi. [[1942]]. aastal ilmus ta esimene raamat, kus Khomeynī võttis ägedalt sõna [[Pahlaviidide dünastia]] poolt valitsetavas Iraanis toimuva sekulariseerumise vastu. Siiski jäi ta kuni [[1963]]. aastani, mil temast oli saanud suur ajatolla ehk [[marja]], otsesest poliitikast veel kõrvale. Samal aastal algatas [[MuhammadMoḩammad RezaReẕā PahlaviPahlavī]] "[[Valge revolutsioon]]i", mis püüdles maa jätkuva moderniseerimise ja sekulariseerimise poole. See oli läänelikus mõttes igati edumeelne, kuid nii vaimulikkond kui ka aristokraatia olid uuendustele tugevalt vastu. Peagi tõusiski Khomeynī šahhivastase opositsiooni etteotsa. Ta vastustas teravalt šahhi poliitikat ning juba samal aastal ta vangistati ja pandi koduaresti, kust ta vabanes [[1964]]. aastal. Kuid ta jätkas valitsuse kritiseerimist ja nõnda vahistati ta uuesti. Khomeynīd, kel oli usklike ja eriti usufanaatikute seas suur mõju, püüti järgnevalt veenda oma valitsusvastasest poliitikast loobuma, kuid ta keeldus, jäädes oma põhimõtetele rangelt kindlaks. Mitmed šahhi kaaskondlased soovitasid tal Khomeynī tappa, kuid too otsustas Khomeynī siiski vaid [[eksiil]]i saata.

Khomeynī kuulutati peagi vastu võetud Iraani Islamivabariigi konstitutsiooni kohaselt riigi kõrgeimaks juhiks (''rahbar''), ilmalik võim, presidendikoht, jäi esialgu ilmikutele, kuid [[1981]]. aastal vallandas Khomeynī presidendi ning nimetas ametisse vaimuliku, [[Ali'Alī KhameneiKhāmene'ī]], kellest hiljem sai ka tema järglane Iraani kõrgeima juhi kohal. Nii oli teokraatia Iraanis muutunud kõigiti domineerivaks.

[[1980]]. aastal oli aga puhkenud [[Iraagi-Iraani sõda]]. Iraak oli esialgu ründavaks pooleks ja suutis mitmeid Iraani asulaid vallutada. Revolutsioonist alles toibuv ja mitte veel kuigi tugeva keskvõimuga Iraani suutis alates [[1981]]. aastast siiski ka tõsiseid vastulööke anda, seda suuresti tänu šahhivalitsuse ajal muretsetud moodsale relvastusele. Khomeynī kuulutas, et Saddam[[Şaddām HusseinḨusayn]] on Allahist hüljatud hirmuvalitseja, kes tuleks võimult kukutada. Seda Iraani väed siiski ei suutnud ja [[1988]]. aastal olid riigid sunnitud piirimuutusteta rahu sõlmima.