Karen Horney: erinevus redaktsioonide vahel

Karen Horney sündis 1885. aastal Saksamaal Hamburgi lähedal. Tema isa, Berndt Wackels Danielson oli norralane, sügavalt usklik ning teenis leiba laevakaptenina. Ema, Clotilde (keda teatakse kui "Sonni") oli väga veetleva välimusega naine, kes oli oma abikaasast 18 aastat noorem. Horneyl oli vanem vend (Berndt), kellest ta väga hoolis. Samuti oli tal 4neli vanemat poolõde-venda isa eelmisest abielust. <ref name="Smith"> Smith, B., Vetter, H. J. (1991). Theories of Personality. ''Englewood Cliffs (N.J.) : Prentice Hall''</ref>

Juba 14- aastaselt tahtis Horney saada raviarstiks. 1906. aastal saigi see unistus täidetud: Horney asus Freiburgi Ülikooli meditsiini õppima, olles sellega Saksamaal esimene naine, kes arstiteaduskonda vastu võeti. Horney otsus polnud vanematele aga meelt mööda. <ref name="Smith" />

Ülikoolis õppides kohtas ta oma tulevast abikaasat Oskar Horneyt, kellega 1909. aastal kooselu ametlikuks sai. Järgneval aastal sündis nende perre tütar Brigitte, kes oli esimene nende kolmest tütrest. Kareni ema suri aga 1911. aastal. Oma meditsiiniõpingud lõpetas Karen 1915. aastal Berliini Ülikoolis. Järgmised viis aastat pühendas ta psühhoanalüüsi õppimisele. Selle aja jooksul kannatas Horney raske depressiooni all ning oli isegi kord oma abikaasa poolt enesetapukatsest päästetud. <ref name="Hjelle"> Hjelle, L. A., Ziegler, D. J. (1992). Personality Theories: basic assumptions, research, and applications. ''New York: McGraw-Hill'' </ref>

1920ndal1920. aastal võttis Horney vastu töökoha Psühhoanalüütilises institutsioonis Berliinis, kus ta oli mitmeid aastaid õppejõuks. Ta kirjutas ja reisis palju. Karl Abraham, Sigmund Freudi korrespondent, pidas Karen Horney`t väga andekaks analüütikuks ning psühhoanalüüsi õpetajaks. 1932. aastal kolis Horney Ameerika Ühendriikidesse, kus asus Chicago Psühhoanalüütilise Instituudi direktoriks. Elades Brooklynis, arendas Horney eelnevaid teadmisi ja teooriaid neuroosi ja isiksuse kohta, mis põhinesid psühhoteriaapia alal töötades saadud kogemustele. Kaks aastat hiljem kolis ta New Yorki, kus hakkas loenguid andma sealses psühhoanalüütilises instituudis. <ref name="Hjelle" />

Järgnevalt avaldas Horney oma esimesed raamatud: ''"The Neurotic Personality of Our Time"'' (1937) ja ''„New ways in Psychoanalysis“'' (1939). Need raamatud väljendasid tema nägemust psühhoanalüüsist ning olid hiljem aluseks vastuseisule sellele, mis puudutas Freudi libiido teooriat. <ref name="Smith" /> 1941. aastaks oli Horney dekaan Ameerika psühhoanalüütilises Instituudis, kus ta töötas kuni surmani. Horney suri 1952. aastal vähki. <ref name="Hjelle" />

Horney järgi determineerib kultuur isiksuse ja selle patoloogia (kõrvalekalde normist). Seda indiviidi, kes käitub enda kultuurinormidele mitte vastavalt, peetakse Horney järgi hälbivaks. Samuti need kultuurid, mis loovad emotsionaalset isoleeritust, pingeid, hirmu, võitlust, ebakindlust ja abitust, on Horney järgi kõige ohtlikumad. <ref name="Smith" />

Võrreldes teiste psühhoanalüütikutega, käsitles Horney neuroosi teise nurga alt. Nimelt erinevalt Freud’st, ei uskunud Horney, et ärevus on vältimatu osa inimese psüühikast. Vastupidi Horney arvas, et ärevus tekib ebaturvalisuse tundest, mida põhjustab ebapiisav vanemlik hoolitsus (sinna alla kuuluvad vanemate armastus, vajalikkuse tunne, vastastikune respekteerimine). Vastavate tingimuste puudumine põhjustab aga omakorda baasärevust. Sellest tulenevalt leidis ta, et neurootilise käitumise etioloogia on seotud suhetega vanema-lapse vahel. Kui laps saab tunda end armastatu ning aktsepteerituna, tunneb ta end ka turvaliselt ning selliselt on suurem tõenäosus, et tema areng kulgeb normaalselt. Teisalt kui aga laps tunneb end ebaturvaliselt ning käitub seega vaenulikult oma vanemate suhtes, võib vaenulikkus generaliseeruda ning muutuda baasärevuseks. Horney järgi võib ülemäärase baasärevuse tasemega lapsest saada tulevikus neurootiline täiskasvanu. <ref name="Hjelle" />

1.# Kiindumuse ja heakskiidu vajadus - valimatu püüe olla armastatud ja imetletud teiste poolt; väga tundlik kriitika, hüljatuse või ebasõbralikkuse suhtes.

Kolmandaks on eksternaliseerimine, mille sisuks on ületamatu reaalse ja idealiseeritud mina vastuolu. Selle tulemusena tekib sõltuvus teistest. <ref name="Smith" />

Horney nõustus Freudiga selles, et lapsepõlves kogetu on olulise tähtsusega, kujundades isiksust ja selle toimimist täiskasvanueas. Kuid nende arvamused olid erinevad selles osas, kuidas isiksus kujuneb. Nimelt ei nõustunud Horney Freud’i väitega, et on olemas universaalsed psühhoseksuaalsed tasemed, mis kujundavad ja mõjutavad isiksuse arengut. Horney arvates on isiksuse kujunemisel määrav roll sotsiaalsel suhtlusel lapse ja vanemate vahel. <ref name="Hjelle" />

Horney kirjutas aastatel 1922.- 1937. aastatel 14 naise psühholoogiat puudutavat tööd, mis liideti üheks köiteks pealkirjaga ''"Feminine Psychology"''. Oma essees ''"The Problem of Feminine Masochism"'' kirjeldas Horney kultuuride ja ühiskondade survet naistele, milles nad on sunnitud olema sõltuvad meeste armastusest, prestiižist, tervisest, hoolitsusest ja kaitsest.