|
| märkused =
}}
'''Liibanon''' on riik [[Lähis-Ida]]s. Asub [[Vahemeri|Vahemere]] idarannikul. Piirneb põhjast ja idast [[Süüria]]ga, lõunast [[Iisrael]]iga.
== Haldusjaotus ==
Liibanon on jaotatud 6 kubernerkonnaks, mis omakorda jagunevad 25 piirkonnaks.
== Poliitika ==
*[[{{Vaata ka|Liibanoni Jõudude Partei]]}}
'''Liibanoni Jõudude partei (Liibanon)'''
Liibanoni Jõudude partei on üks suurimaid poliitilisi parteisid Liibanoni kristlikus ühiskonnas. Partei on loodud Bachir Gemayeli poolt Liibanoni kodusõja alguses 1970ndate keskpaigas, ajal mil sõjaline vastupanuliikumine koondas enda alla erinevaid armee üksusi. Bachir Geyamel sai Liibanoni presidendiks pärast 1982.aasta valimisi ning mõrvati Süüria režiimi poolt kõigest kolm nädalat pärast tema ametisse nimetamist. Samir Geagea sai partei juhiks 1986.aastal. Ta käivitas reorganiseerumise nii organisatsioonilisel kui ühiskondliku heaolu tasandil. Aastal 1989 toetas Geagea avalikult Taefi kokkuleppe lõppu pärast 15 aastast kodusõda, mille tulemusel kaotas elu u.130 000 Liibanoni elanikku. Hoolimata sellest, et Liibanoni Jõud vähendasid sõjalist mõjuvõimu, oponeeris Samir Geagea Süüria okupatsiooni, mis jäi kestma pärast Taefi kokkuleppet. Süüria võimule vastutöötamine tõi kaasa partei keelustamise ja likvideerimise ning selle eestvedaja vangistamise 1994ndal aastal. Aastal 2005 vallandus Seedri revolutsioon seoses peaminister Rafic Hariri mõrvamisega, misjärel Süüria sõjalised üksused sunniti jõuga taganema Liibanonist. Samir Geagea vabastati 11 aastat ja 3 kuud kestnud vangistusest ja Liibanoni Jõudude partei taastati. Täna on partei koosseisus 8 Liibanoni parlamendi liiget ning alates 2005 aastast on omatud Justiits,-Kultuuri,-Keskkonna ja Turismiministeeriumide portfelle.
'''Ajalugu'''
Liibanoni Jõudude partei loodi ühiskonda piinavate ja piiravate sündmuste tulemusel Liibanonis 1970ndate keskel, kui Liibanoni ühiskond tundis vajadust omariikliku kaitse järele, mida ähvardasid sise-ja välisohud.
Need ohud olid võimendatud faktist, et valitsus koos infrastruktuuriga tõestasid oma jõuetust seoses Palestiina sõjaliste jõudude kohalolekuga riigi territooriumil, mis ohustas otseselt Liibanoni suveräänsust ja iseseisvust.
Bachir Gemayel lõi Liibanoni Jõudude partei 1976. aastal. Ta organiseeris võimukaadrid ja sätestas need etendama paralleelrolli ühiskonnas, et kaitsta olulisi ja keeruka infrastruktuuriga asutusi, mis teenivad ühiskonda poliitiliselt, majanduslikult ja ühiskondlikult. Ta jätkas jõudude organiseerimist ja suurendamist selles valdkonnas hetkeni, mil ta valiti Liibanoni presidendiks 1982. Lühikest aega pärast ametisse ennistamist, 14.septembril 1982, ta mõrvati.
Pärast Bachir’i mõrvamist tabas Liibanoni Jõudude parteid šokiseisund ja halvatus, mis kestis kuni 1986. aasta 15nda jaanuarini, mil Samir Geagea asus partei etteotsa. Koos Geagea juhtimisega taastusid ka reformid ja moderniseerumine riiklikul tasandil. Pärast „Taefi kokkulepete“ allkirjastamist 24.oktoobril 1989 mida tunnustati rahvusvaheliselt ja regionaalselt, muutsid Liibanoni Jõud sõjalise vastupanuliikumise poliitiliseks parteiks. Selletõttu muutus ka Liibanoni Jõudude ühendus ajalooliste poliitiliste teeside hoidmise institutsiooniks Liibanoni ühiskonnas, mis oli sätestatud kolmele vaieldamatule printsiibile:
1. Liibanoni iseseisvuse kaitse, vabaduse, suveräänsuse ja julgeoleku tagamine võrdselt kõikidele kodanikele, et säilitada selgus identiteedist koos rahvusvaheliselt tunnustad piiriga.
2. Liibanoni valitsuse loomine kindlale vundamendile, et tagada tõene ja tasakaalustatud poliitiline maastik ja tagasiulatuv õigus mitmekülgsusele, mis iseloomustab Liibanoni ühiskonda.
3. Demokraatliku süsteemi loomise kohustus, kus olulisel kohal on vabadus ning inimõigused, mille alusel omavad kõik kodanikud kaitsegarantiid.
Pärast „Taefi kokkuleppeid“ leidis Liibanoni Jõudude partei ennast olukorrast, kus tuli kokku puutuda ohtliku kõrvalepõikega seoses kokkuleppe tingimuste ülesehitamisega, mil Süüria režiim võttis üle Liibanoni progressi. Antud stsenaarium avaldus tulemusena poliitilisel areenil, mille põhjustasid kaks faktorit: rahvusvahelised/regionaalsed jõud, mis olid seotud Süüria režiimiga ning Süüria-ülesest Liibanonist keeldumine, et kaitsta ja jääda kindlaks „Taefi kokkulepetele“.
'''1994-2005: Rahuliku vastupanu aastad vägivaldse Süüria okupatsiooni vastu'''
Liibanoni Jõudude partei ei tunnistanud Süüria okupatsioonilist seisundit ning kasutas igat demokraatlikku kanalit, et saavutada oma poliitiline eesmärk ühelt poolt ning et ennetada Süüria jõulist Liibanoni hõivamist enda koosseisu teiselt poolt. Selle tulemusena rakendas Süüria-ülene võim süüdistuse ja vastupanu kampaania Liibanoni Jõudude partei vastu, alustades partei keelustamisega avalikult 23.märtsil 1994 ning arreteerides seadusevastaselt selle juhi Dr.Samir Geagea 21.aprillil samal aastal. Illegaalsete arreteerimiste laine algas koheselt pärast seda ja jätkus missiooni näol, et tabada Liibanoni Jõudude partei kaadrid ja sajad selle ühenduse liikmed. Valitsus konfiskeeris kõik varad ja varustuse, mis oli Liibanoni Jõudude partei omanduses ja võttis üle partei poolt hallatavate sotsiaalsete, hariduslike ja meedia institutsioonide juhtimise.
Dr. Geagea määrati üksikvangistusse, kus õigused välismaailmaga suhtlemiseks olid väga karmilt piiritletud. Ta veetis 11 aastat väikeses kongis, kust puudus päevavalgus, kuna see asus kaitseministeeriumis maa all kolmandal korrusel. Tema naine Sethrida Geagea võttis partei juhtohjad üle ajal, mil valitses üleüldine võimuvõitlus ja vastupanu süüdistuste, arreteerimiste ja hirmutamise vastu.
Inimõiguste grupeeringud ja organisatsioonid, sealhulgas ka Amnesty International, mõistsid hukka protsessi õigusvastasuse, mis oli viinud vangistamisteni ja raskete õigusrikkumisteni poliitilistel põhjustel. Vaieldavad sündmused andsid Süüria poolt kontrollitavale valitsusele ettekäände Geagea vangistamiseks ning süüria-vastase partei keelustamiseks.
Aastatel 1994-2005, mil Liibanoni Jõudude partei oli keelatud ühendus ning tal ei olnud õigusi teha koostööd poliitilisel tasandil ja kogunemine oli ametlikult keelatud olnud alates süüria-ülesest valitsuse ennistamise hetkest. Lisaks sellele vangistati sajad toetajad ning mitmed neist hukkusid piinamise tagajärjel.
Süüria-ülese valitsuse rõhumine, inimeste vangistamine ning kinnivõtmine ja hiljem Liibanoni Jõudude partei juhtide tapmine oli sündmuste jada, mis kutsututi esile selleks, et vaigistada rahumeelset vastupanu ja järjekindlad nõudmised vabaduse, suveräänsuse ja iseseisvuse taastamiseks. Kogu Liibanoni Jõudude dünaamilisus koos poliitiliste tegevustega kontsentreerus sellele, et murda vaikus ning osutada vastupanu Süüria režiimile ning nende agentidele.
'''2012 – „Liibanoni Jõudude partei“ ennistamine esimeseks demokraatlikuks parteiks regioonis'''
28.juunil 2011 lõi Liibanoni Jõudude liider Dr.Geagea sisepoliitilise organisatsiooni partei sõsarüksusena tseremoonia raames, mis leidis aset Liibanoni Jõudude peakorteris Meerab’is, täiendades et see andis naistele partei siseselt rohkem otsustusõigust. Sisepoliitilised regulatsioonid, mis nõudsid 5-aastast ettevalmistust ja kirjutisi erikomisjoni poolt, võeti arutlusele ja tunnustati 100 liikmelise juhtkonna poolt.
Liibanoni Jõudude partei on hiljem kinnitanud üldassamblee kaudu partei manifesti pärast seda, kui oli tutvustanud selle vaateid 155le erinevale tsiviilühiskonna esindajale, laia intellektuaalse pagasiga inimestele, kultuuri, religiooni ja meedia valdkondadest kõikidest Liibanoni kogukondadest. Need andmed kinnitati hiljuti partei juhtide palvel, manifesti koopia on saadetud üldassambleele ja partei eestseisusele, et kaasata nende kommentaarid üldkorraldusse, et partei manifest sisaldaks erinevaid aspekte partei laiahaardelisest tööst. See on ilmselgelt ajalooline hetk Liibanoni Jõudude parteile ning tema liidrile Dr. Samir Geageale, kes on muutnud Liibanoni jõud esimeseks demokraatlikuks parteiks terves regioonis. Geagea arvestab, et Liibanoni elanikel on meeleheitlik vajadus demokraatlike parteide järele, millest on saanud tõsine kohustus.
Olulised lõigud põhikirjas, mis on seotud partei juhi valimistega on lisatud artikliga nr.101, mis sätestab, et president ja eestseisus valitakse otse Liibanoni Jõudude poolt. Geagea kohaselt muudab partei kongress Liibanoni jõud tugevaks ja demokraatlikuks institutsiooniks, mis järgib terviklikke protsesse, et kesta jätkusuutlikult ka tulevikus.
Liibanoni Jõudude partei koos juhtkonnaga keskendub dialoogile nii erakondlikul kui ka ühiskondlikul tasandil, mille sisuks on vabaduse tagamine. Kõik juhatuse liikmed on samuti inspireeritud vaatamaks tulevikku, et arendada partei demokraatlikku selgroogu edasi ning luua parteipõhised demokraatlikud printsiibid: inimesed, vabadus ja Liibanon.
'''Liibanoni Jõudude partei koos 14.märtsi koostööpartneriga valitsuse koalitsioonis'''
2005.aasta tõi Liibanoni muudatuste tuuled. Pärast „Seedrite Revolutsiooni“ 14.märtsil 2005, kogunes süüria-vastane rahvamass Beirutis, mille suurus oli üle ühe miljoni, et seista Süüria sõjaliste jõudude riigist lahkumise eest ja nõuda Süüria agressiivse sekkumise lõpetamist Liibanoni poliitilistesse afääridesse.
Revolutsioon aga oli ilmselge tõestus, et see on esimene samm „Araabia kevade“ suunas, mis saavutas ka peamise eesmärgi, mille tagajärjel Süüria lõpetas 13 aastase okupatsiooni Liibanonis.
Järgnevalt võib asjakohaste faktide põhjal öelda, et esimene koalitsioon valitsuses oli koostöö, millel puudus sektantlik vorm. Pärast Süüria vägede lahkumist, mis oli 14.märtsi liidu organiseeritud revolutsiooni tagajärg, jätkasid 14.märtsi liidu liikmed järgneva kolme missiooni juhtimist:
1. Vähendada Süüria ja Iraani sekkumist Liibanoni siseasjadesse.
2. Ennetada Hezbollahi tegevust Süüria poliitilise süsteemi ülevõtmise osas relvastatud jõudude kaudu.
3. Luua rahvusvaheline tõekomisjon ning leida vastus Rafic el Hariri mõrvamise ning kõikide kuritegude kohta, mis leidsid aset enne ja pärast seda.
14.märtsi koalitsioon võitis 2009.aasta parlamentaarsed valimised ning on hetkel ette valmistamas kampaaniat 2013.aasta valimisteks. Liibanoni Jõudude president Samir Geagea pooldas Süüria proteste Assadi võimu vastu oma kõnes 14.02.2012 Hariri 7nda surmaaastapäeva mälestusüritusel. Ta avaldas samuti toetust Araabia kevade revolutsioonile, mis on demokraatia ja vabaduse püüdlus.
== Rahvastik ==
95% elanikest on araablased, 4% armeenlased ja 1% muud rahvad. Paljud liibanonlased, eriti kristlased, ei pea ennast araablasteks, nimetades end pigem foiniiklaste ja kaananlaste järeltulijateks. Nende elustiil on euroopalik ning ka välimuselt, kommetelt ja olemuselt on nad pigem eurooplaste kui araablaste moodi.
| 