Heuristika: erinevus redaktsioonide vahel

Kaasaegne heuristika püüab eelkõige lahti mõtestada ülesannete lahendamise protsessi, eriti selles protsessis ''vajalikuks osutuvaid tüüpilisi mõttekäike''. Teiseks, heuristika uurimisobjektideks on ''loomingulised protsessid''. Kolmandaks, ei tohi unustada, et heuristika oluliseks ülesandeks on nende ''protsesside formaliseerimise'' püüdlused.

 

 

Kaasaegne heuristika on seotud ka ''[[tehisintellekt]]i probleemidega''. Viimase uurimisel oli juba möödunud sajandi kuuekümnendail kaks suunda, [[bioonika|biooniline]] ja heuristiline. Kui biooniline suund orienteerub inimese [[füsioloogia|füsioloogilisusele]], siis heuristiline orienteerub [[intellekt|intellektuaalse]] tegevuse [[psühholoogia]]le. Heuristilises suunas püütakse reprodutseerida (simuleerida) mõistuse välispidist tegevust, eriti [[looming]]ulist – teisest küljest aga ülesannete lahendamisviisi, mis ei ole seotud jäikade reeglitega ning on seotud riskiga.

Juba 1976. a. kinnitas M. Haase-Rapoport kogumikus „Control, Information, Intellect“, et suurte [[süsteem]]ide keerukus teeb nende analüüsimisel ja projekteerimisel matemaatiliste täppismeetodite kasutamise võimatuks <ref> A. N. Berg et al (ed). 1976. ''Control, Information. Intellect''. Moscow. </ref> Sellepärast on laialdast levi saanud heuristilised meetodid, olgu need nii „matematiseeritud“ kui tahes. Heuristilised eeskirjad omavad metodoloogilist iseloomu ja selles mõttes on nad küllaltki suure praktilise kogemuse üldistused, nagu: a) mõistliku universaalsuse printsiip, mis hoidub „üliunivesaalsusest“; b) hierarhilisuse printsiip, mille järgi ühele hierarhilisele üksusele võiks alluda 3 – 5 allüksust; c) arengu ettevalmistamise printsiip, mille alusel peab süsteemi struktuur olema projekteeritud teatud liiasusega.

 

 

''Formaliseeritud heuristiline meetod'' kujutab endast ''[[algoritm]]i'', mis on ettenähtud teatud ülesande lahendamiseks mingil empiirilisel või konstruktiivsel objektil. Selliste algoritmide kasutamine on efektiivseks osutunud ka matemaatiliste [[teoreem]]ide tõestamisel. Üheks tuntud näiteks teoreemi sellisest tõestamisest on [[neljavärviprobleem]]i esmane lahendamine [[1976]]. aastal, kus kasutati tollal selleks kolme võimsat arvutit kokku üle 1200 tunni.

 

Kas [[matemaatika]] on täielik? [[1931]]. aastal jõudis [[austria]] matemaatik [[Kurt Gödel]] tõdemuseni (kas ka heuristilisi meetodeid kasutades?), et matemaatilist (aritmeetilist) tõde pole võimalik täielikult formaliseerida (loomeprotsessist rääkimata!). Tema kuulus teoreem mittetäielikkusest väidab, et iga küllaltki keerulise matemaatilise süsteemi korral eksisteerib selles mingi tõene väide, mida aksioomidest lähtudes pole võimalik tõestada. Siin kerkib kohe küsimus: kas ehk heuristika ei päästaks matemaatika niisugusest ummikseisust välja? On tõdetud, et just heuristiliste algoritmide baasil on jõutud [[graaf]]ide „varjatud külgede“ jälile.

 

==Viited==